Kyle Bass on ühe riskifondi juht, keda juba aastaid kuulame. Põhjus on väga lihtne. Kyle räägib enamjaolt asjadest õigete nimedega ja tema prognoosid on kahtlemata üsna sageli täpsed. Allpool kaks videot tema viimaste seisukohtadega.
Aitab Kreekast! Kreeka on vaid kirsike koogi peal, tilgake meres. Matemaatiliselt pole võimalik nii suurde auku sattunud riigil ennast valutult finantsiliselt korda saada. Kui su paadil puudub mootor ja aerud ning oled 100 meetri kaugusele Niagara kosest, siis pole isegi mõtet kedagi appi kutsuda, sest kõik on sisuliselt juba toimunud. Küsimus on vaid ajas ja selles, mida selle ajaga peale hakata. Seega las aeg teeb oma töö.
21. septembril lõppeb Föderaalreservi 2-päevane istung, mis peaks endaga kaasa tooma keskpanga 3nda rahatrüki programmi ehk QE3 väljakuulutamise, mis väidetavalt peaks turgutama USA majandust. Uue programmiga tullakse välja vaatamata eelmiste programmide ebaõnnestumisele. Meie hinnangul on raha lihtlabane juurdetrükkimine kulude katmiseks pehmelt öeldes arulage ja me pole ainukesed, kes nii arvavad, kuid pealtvaatajal jääb üle vaid etendust nautida.
Struktuurseid probleeme pole võimalik raha juurdetrükkimisega lahendada. Oluline on muuta eelarve- ja maksupoliitikat, parendada haridus- ja tervishoiusüsteemi ning ettevõtluskeskkonda. USA ettevõtetel on lihtsam, odavam ja kasulikum toota väljaspool oma kodumaad. Sellest tuleks alustada.
Eksisteerib võimalus, et Föderaalreserv ei kuuluta septembris QE3-e välja ning käivitatakse mingisugune alternatiivne meede. Föderaalreservil pole väga palju võimalusi majanduse turgutamisel. Valida on peamiselt raha juurdetrükkimise ja intressipoliitika vahel. Samas raha ei saa lõpmatuseni juurde trükkida, sest sellisel juhul sööstavad hinnad üles. Efektiivne baasintress on juba nullilähedane. QE1 ja QE2 totaalne ebaõnnestumine on juba näidanud Föderaalreservi suutmatust. Seega ei tasu hetkel imedesse uskuda.
Meie hinnangul oleme jõudnud väga pöördelise ajajärgu algusesse. Iga hetk võib toimuda finantsturgude volatiilsusplahvatus, mis mõnede jaoks on kasumlik, teiste jaoks aga kahjumlik sündmus. Finantsplahvatuse all peame silmas märkimisväärset hinnavolatiilsuse kasvu, äärmisel juhul ka pankade või koguni riikide pankrotti. See ei tule ju loodetavasti kellelegi uudisena.
Juhul kui Föderaalreserv otsustab limiteerimata QE3 kasuks, siis võib mürki võtta, et finantsvarade hinnad (aktsiad, indeksid, toorainefutuurid jmt) sööstavad raketina üles ja korduda võib 2010.a. sügise stsenaarium.
Kui aga Föderaalreserv petab märgatavalt turgude lootusi, siis tuleb meil taaskord üsna 2008nda aastaga sarnane sügis. See oleks paljude jaoks äärmiselt negatiivne stsenaarium. Rahaturg võib KIIRESTI kokku kuivada, mõned nõrgemad ettevõtted, pangad või riigid pankrotistuda jne.
Kui me 2010. aasta detsembris kirjutasime oma 2011nda aasta prognoosi (loe siit: LINK), siis olid paljud pahased, sest prognoos sisaldas enamjaolt negatiivseid stsenaariume hinnaliikumiste osas. Tänaseks on valdav enamus nendest stsenaariumitest realiseerunud. Nii nagu ka varasematel aastatel.
Oleme jätkuvalt veendunud, et pikaajaliselt ootab maailma ees väga valulik ajajärk, sest laenatud raha tuleb nii eraisikutel, ettevõttetel kui ka riikidel tagasi maksta. Madala majanduskasvu tingimustes on seda aga üsna raske teha. Pikas perspektiivis eufooriaks kohe kindlasti põhjust pole. Raha ei kasva puu otsas ja laenukohustusi ei saa hookus-pookusega ära kaotada. Muinasjutumaailm asendub varem või hiljem reaalsusega, mis sest et paljudele see ei meeldi ja see tuleb neile ootamatult.
Oleme kauplejad. Eelmise aasta lõpus korrigeerisime oma kontode positsioone vastavalt ootustele turu käitumise osas. Erinevalt majandusanalüütikust on meie valedel otsustel hind ja seega toimetama ettevaatlikult, kuid võtame siiski piisavalt kaalutletud riske, et soodsal hinnaliikumisel oleks kauplemiskontole mõistlik mõju.
Eelmise aasta lõpus seatud sihid on tänaseks enamjaolt realiseerunud ja oleme oma positsioonide mahu viinud septembri keskpaigaks sisuliselt minimaalsele tasemele. Lähematel nädalatel peaks selgeks saama, mis on USA rahapoliitikat suunavate institutsioonide järgmine samm. Ka Euroopa osas peaks olukord selgemaks saama, turuosaliste hinnangul on tõenäosus juba peaaegu 100%, et Kreeka tõstab käed üles ja annab alla.
Fakt on see, et igasugusel turul on võimalik raha teenida. Sageli on võimalused seda suuremad, mida rohkem eksisteerib turgudel paanikat. Meie inglise keelsel kodulehel viimastel nädalatel välja toodud nädala tehingud on üheks selliseks näiteks. Seega tasub oma püssirohi hoida kuivana ja olla valmis õiget hetke kasumi teenimise eesmärgil ära kasutama.
Ingmar Mattus
Spada Capitali juhtivpartner
Aasta 2010 oli küllaltki üllatusterohke ja tõi nii mõnelegi kauplejale hävingu. Oma likviidsed varad vahetasime juba 2009nda aasta lõpus eurost dollarisse, kuid sellele vaatamata ei uskunud me, et euro saab sellise hoobi nagu juhtus maikuus 2010. Üsna huvitavaks kujunes ka kohvi ning suhkru liikumine, kuid need olid ettearvatavad ja kaubeldavad. Hoopis omaette analüüsi või koguni raamatut väärib aga puuvilla liikumine, mida illustreerib alljärgnev graafik.
Kui suvel oma meeskonnaga koosolekut pidasime, siis ütlesin välja, et aasta pärast on maailmas ja ka Eestis poole võrra vähem neid kauplejaid, kes ka optsioonide väljakirjutamisega tegelevad. Turud olid lihtsalt selleks hetkeks nii ettearvamatuks muutunud, et vaid väga konservatiivsetele võis elulootust prognoosida. Ma arvatavasti ei eksi kui ütlen, et kõik nii Eesti kui ka maailma futuurikauplejad omasid sügisel puuvilla positsioone. Kes mängis tõusule, kes langusele, kes paigalseisule… see polegi nii oluline. Oluline on see, et puuvilla liikumine andis teatud mõttes surmava hoobi paljudele Eesti ja ka kaugemal tegutsevatele kauplejatele. Selline on kurb reaalsus, kuid elu läheb edasi. Öeldakse: kui sa oled rõõmu tundnud mängust enesest, oled sa ka kaotades võitnud.
Aasta üks paremaid tehinguid sündis kauplemisest nisuga augustikuus. Kui Venemaa ekspordi peatas, siis sööstis nisu hind Chicago kaubabörsil nädalaga ligemale 25% kõrgemale. Kui hind oli 860 juures, siis kirjutasime välja detsembrikuu taseme 2000 ostuoptsioone. Sisuliselt riskivaba, kuid väga hea tootlusega tehing. Nisu liikumine oli augustis tõepoolest üsna volatiilne ja seda näitab ka järgmine graafik.
Kõige suuremat tootlikkust pakkusid meile tehingud teraviljade, kohvi, suhkru, toornafta, kulla ja jaapani jeeniga. Kõige enam eksisime lühiajalisel kauplemisel EURUSD ja puuvillaga. Valuutatehingute osakaalu oleme viimastel kvartalitel tunduvalt vähendanud, sest keskpankade turusolkimine jätkub kindlasti ka edaspidi.
Poliitiku tugevust näitab tema võime teha ebapopulaarseid otsuseid. Poliitik esindab enda valijaid, mitte aga Brüsseli või Frankfurdi ametnikke või semusid. Ma näiteks usun, et Iirimaa “poliitikud” oleksid võinud valida teise tee ja mõistlik oleks olnud kirjutada maha osa välismaa võlakirjaomanike nõuetest. Ehk siis teha osaliselt sama, mida tegi Island. Tahame või mitte, kuid ühel päeval peavad nad selle otsuse niikuinii tegema. Kui sa oled pankrotis, siis pole mõtet teha nägu nagu kõik oleks vanaviisi.
Huvitav saab olema vaadata, kes on valinud õige tee. Kas ameeriklased oma rahatrüki või eurooplased oma säästueelarvetega. Kaldun arvama, et ameeriklastel läheb paremini. Juba kasvõi seetõttu, et neil on ühine eelarvepoliitika ja kontroll maailma kõige olulisema reservvaluuta üle. Eurooplastel on ainult üks ühine asi – unistus võimatust liidust, mille peaksid moodustama niivõrd erinevad rahvusriigid. Kardan, et eurooplased peavad pettuma. Ma võin olla valel arvamusel 2 aasta perspektiivis, kuid 10 aasta pärast euroala tänasel kujul enam pole. Euroala pidi ju olema nö džentelmenide klubi, kuid tänaseks on selge, et selles klubis napib džentelmene. Neid on, kuid lisaks on ka selliseid, kes tegelevad loomingulise statistikaga ja eelarvete ilustamisega (Kreeka, Itaalia jne).
Minu arvates tuleks USA-s vähendada riigisektori teenistujate arvu ja kulubaasi. Sama tuleks teha ka riigikaitses. Väga raske on siin midagi üllatavat välja pakkuda, sest minu arvates on USA kaotanud liidripositsiooni. Usun näiteks, et USA-l on ees samasugune saatus nagu Jaapanil ehk madal majanduskasv ja kõrged maksud aastakümneteks. Kasv saab olema Brasiilias, Vietnamis, Hiinas, Indias ja mujal, kuid ka seal oodatust madalam, sest lääs ei tarbi enam nii palju kui varem ja kohapeal on surve tööjõu- ja muude kulude tõusule.
Eelnevalt kirjutasin, et USA saab kriisi ohjeldamisega paremini hakkama ja rahatrükk päästab Ameerika. Seda siiski vaid lühiajaliselt. Tänase defitsiidi maksavad kinni tulevased põlvkonnad oma sissetulekutega ja see tähendab suuremat maksukoormust. Suurem maksukoormus tähendab aga väiksemat tarbimist ja seetõttu uut survet maksusüsteemile.
Robert Mundell ja tema optimaalse valuutapiirkonna teooria on üheks ideaaliks, mis toetas ka eurotsooni loomist. Samas eurotsoon ei vasta optimaalse valuutapiirkonna kriteeriumitele ja ma olen üsna kindel, et rahvuslikud tõekspidamised ei lase nendel eeltingimustel ka lõplikult tekkida. Teooria kohaselt võiksid optimaalse valuutapiirkonna luua riigid, mille koostööd ja keskkonda iseloomustavad järgmised faktid:
Kohati võisid eelnevad arvamused tunduda liiga pessimistlikud. Võibolla on see tingitud asjaolust, et viimastel aastatel on paljud näinud ümbritsevat liiga optimistlikuna. Ma arvan, et isegi täna on inimesed taas liiga optimistlikuks muutunud. Vaatasin mõned päevad tagasi USA tehnoloogiasektori aktsiate indeksfondi QQQQ viimaste aastate liikumist. Tundub uskumatuna, et 10% tööpuuduse tingimustes on aktsia hind jõudnud tagasi 2007nda aasta tipptasemeni. See ei ole normaalne.
Kui arvestada, et Euroopa paljud riigid võitlevad ellujäämise nimel, siis tuleb aru saada ettevaatlikkuse olulisusest. Minu arvates on mõistlik selline samm, kus ennast ülelaenanud riigile enam uusi laene peale ei anta ja välismaised võlakirjade omanikud peavad mingi osa nõuetest maha kirjutama. Ka riiklikel võlakirjadel peab olema risk käega katsutav, sest muidu jäämegi me ühest mullist teise sõitma. Inimesena ma saan aru, et kreeklastel ja teistel on raske, kuid eestlane ei pea kinni maksma teiste riikide tarbimishullust ja selle tagajärgi. Kui nii jätkame, siis ma ei üllatuks kui Euroopa erinevates riikides hakkavad tekkima äärmusnatsionalistlikud liikumised.
Aprillikuus rääkisime ühe sõbraga konservatiivsest ja riskantsest kauplemisest. Ta ütles, ja nii räägivad ka paljud teised, et tema hakkab konservatiivselt kauplema siis kui pangakontol on 10 miljonit dollarit. Kardan, et riskantse kauplemisega ei jõua kunagi nii kaugele, kus saaksid hakata konservatiivselt kauplema. Elu ei tööta nii.
Kauplemine on kõige raskem valdkond, mida ma üldse tean. Siin on iga otsus kas õige või vale ja tulemuseks on kas kasum või kahjum. Iga uue päeva turuliikumine ei sarnane ühegi teise päevaga minevikust. Eksisteerivad küll mustrid, kuid see pole püha graal.
Futuuride ja futuurioptsioonidega kauplemine on nullsumma mäng. Iga kaotatud summa on kellegi võit ja vastupidi. Seda tuleks iga päev meeles pidada. Kunagi panin enda kauplemisterminaali peaaknasse lause, mis seisab seal tänaseni ja seda näen kogu aeg kui programm lahti on. Selleks lauseks on: “Ma ei tea mitte midagi!”
2011. aastal kaubeldes tasub meeles pidada, et turud võivad käituda ebaratsionaalselt kauem kui su kontol raha jätkub. Ikka on nii, et kui oled mõne hullumeelse tehingu teinud, siis turg pöördub kohe pärast seda kui su konto on hävinud. Seega avagem vähem positsioone ja hoidkem rohkem tagatisevaba raha. Nende ees, kes 2011. aasta lõpus veel kauplevad võtan siiralt mütsi maha. Edukat uut investeerimisaastat!
Ingmar Mattus
Spada Capitali juhtivpartner
Aasta esimene kvartal on selleks korraks läbi ja nüüd on mõistlik vaadata ettepoole ning mõelda selle peale, mida võiks oodata teiselt kvartalilt. Nii nagu kirjutasime jaanuaris oma aastaprognoosis näeme me käesolevat aastat läbi mitte nii roosade prillide kui möödunud aastat. Sama kehtib ka teise kvartali kohta. Ent ka keerulistel aegadel on võimalik finantsturgudel kasumit teenida.
Märtsiga lõppes ära USA föderaalreservi programm, mille raames ostsid nad turult üles ca 1 triljoni dollari eest kinnisvaraga tagatud väärtpabereid (mortgage backed securities, MBS). Nimetatud tegevus aitas laenuandjatel puhastada oma bilansse ja tekitada juurde vaba raha, mida uuesti turule välja laenata. Programmi lõpp on seadnud USA kinnisvaraturule suure küsimärgi, sest ilma Fed-i poolse abita hakkavad laenukulud kindlasti kasvama ja on seda juba ka tänaseks teinud kui vaadata 30-aastase kinnisvaralaenu intressi.
Euroopa Keskpank annab edaspidi laene välja senisest kvaliteetsemate tagatiste vastu, inglise keskpanga abiprogramm on ka kohe-kohe lõppemas, hiinlased juba jahutavad majandust müües valitsuse võlakirju ja karmistades pankade reservinõudeid. Ehk siis sisuliselt on maailma majanduselt võetud ära kargud ja edaspidi näeme seda, kas majandusruum suudab ka omal jõul edasi toimida.
Aastal 2007 nägid 99% analüütikutest ette vaid tõusu jätku. Nüüd nähakse ette uue tõusu jätkumist ehk uut majanduse kasvufaasi. Analüütikutel on reeglina vale arusaam toimuvast ja nende hinnangute alusel ei tasu sõtta minna. Tõde tuleb leida ise, mis sellest, et see on alati peaaegu võimatu.
Igasugune keskpankade ja valitsuste sekkumine paneks Keynesi kindlasti rõõmustama, kuid see rõõm meie jaoks võib olla üsna lühiajaline. Erasektorit peetakse reeglina efektiivsemaks toimetajaks, miks arvavad siis paljud, et igasugune päästeoperatsioon peab ilmtingimata lähtuma keskvalitsuse poolelt. Ja kas peab üldse tormama päästma kõiki ja kogu aeg? Laissez-faire on meie hinnangul igas olukorras parim alus probleemide lahendamiseks. Täna on üheks kõige teravamaks küsimuseks, kes päästab keskpangad ja valitsused kui neil peaks võhm otsa saama?
2008. aastal süüdistasid G.W. Bush, inglaste Brown ja teised finantssektorit liiga kergekäelises laenamises ja erasektorit laenuhulluses. Täna, kui erasektor on oma laenumahte vähendamas, on nende asemele asunud valitsused ja keskpangad. Ehk siis tõesena tundub enam kui 200 aastat vana ja võibolla veel enamgi mõte, et:
Mida me õpime ajaloost on see, et me ei õpi ajaloost.
Kui 2008. aastal tekkis õhupalli sisse auk, siis oleks võinud sellel õhupallil lasta tühjaks minna ning siis oleks võinud võtta uue õhupalli, sest kust need majandustsüklid ikka tulevad. Mida aga valitsused ja keskpangad tegid on see, et nad võtsid selle sama katkise õhupalli ja on siiani seda jätkusuutlikuks õhupalliks üritanud puhuda jättes muide mulje, et see on täiesti mõistlik ja ainuõige. Jääb vaid üle nõustuda Hardo Pajula hiljutise arvamusega rumaluse võidukäigust kuigi tema arvamus käis pisut teise ühiskonnaklassi kohta.
Vaadates peale tänastele hindadele, olgu selleks toorained, aktsiad või võlakirjad, siis tekib meil küll tunne, et ühest kuristikust alla kukkudes ja ellu jäädes oleme kohe kiirust kogudes jõudmas uue kuristiku ääreni. See kuristik võib saabuda juba 20. aprillil kui kreeklased peavad 8 miljardi euro eest võlakirju lunastama. Tänaseks lõppenud ekspansiivne rahapoliitika on kaotanud ära võimaluse, kus kõik riigid saavad ilusate silmade eest valimatult laenukoormust suurendada õigustades ennast eesolevate kasvuaastatega. Aga mis siis kui kasvu ei tulegi järgmise 5 aasta jooksul? Me võime küll eksida, kuid maainimese terve mõistus ütleb seda, et üleliigsest laenamisest tingitud kriisi ei saa jätta seljataha uue üleliigse laenamisega olgu selleks uueks laenajaks kes tahes.
Tänane toornafta hind tasemel 85 dollarit barreli eest on näkkusülitamine tervele majandusmõtlemisele. Uuelt kvartalilt ootame sellele vaatamata hinna püsimist samal tasemel või isegi kõrgemal, sest spekulatiivset raha on turul liiga palju ja oleme uue mulli tunnistajateks. Rahamassi vastu ei maksa sõdida, olgu selleks siis tark või rumal raha. Toornafta hinda toetavad lähematel kuudel ka sesoonsed asjaolud.
Maagaas on muutunud rämpskaubaks, mida müüakse kinnisilmi olenemata hinnast. Igaaastane aprillialguse tõus on ära jäänud, lisaks varjutab hinda uute tehnoloogiate turuletulek, mille tulemusena saab USA ühel hetkel heal juhul kogu maailma suurimaks maagaasi tootjaks. Maagaasi ETF (sümbol UNG) mängib samuti oma rolli, sest seal on suur osa fonde endiselt pikad ja käib kibekiire ja väsimatu positsioonide vähendamine. Viimastel kuudel on üsna paljud kauplejad, ka Eestis tegutsevad, jäänud sõna otseses mõttes rongi alla, sest paljud ei suutnud nii suurt hinna kukkumist ette näha. Sellele vaatamata ootame gaasilt endiselt kehva kvartalit.
Bensiini hind peaks New Yorgi börsil kuni maikuuni tõusma. Ehk siis hetkel käib varude suurendamine suviseks sõiduhooajaks. See on igaaastane trend.
Kulla osas näeme kvartaliks ette hinna püsimist vahemikus 1050-1250. Ise oleme kulda viimasel ajal mõõdukalt müünud. Samas vase, hõbeda, raua ja mõne teise metalli osas oleme suhteliselt positiivselt meelestatud. Tootjad on hakanud kokkuleppeliselt hindu tõstma, mis meenutab kangesti 1930. aasta algust maailma finantsturgudel. Kõik me teame, mis juhtus tööstusettevõtetega peale seda.
Aktsiatelt ootame aprilli keskpaigast alates languse algust. Kvartal peaks tulema suhteliselt punane kui just keskpangad uute programmidega välja ei tule. Esimeste ettevõtete kvartalitulemusteni (Alcoa, Goldman Sachs jne) peaksid aktsiaturud ülespoole üritama liikuda, kuid peale seda paluks küll mõni turvalisem koht endale otsida. Aktsiaturge varjutab ka Euroopa riikide võlaprobleem, hiinlaste majanduspoliitika karmistumine, oodatavad intressitõusud nii Austraalias, Kanadas kui ka mitmetes arenguriikides nii Aasias kui ka Lõuna-Ameerikas.
USA riigivõlakirjade liikumise ennustamine on väga tänamatu töö ja ega meie jaoks polegi väga oluline kuivõrd täpne see prognoos on. Kui aktsiad langema hakkavad, siis see toetab kindlasti võlakirju. Samas igakuine USA võlakirjade emissioonimaht on ikka uskumatult suur ja viimastel oksjonitel on ostjate arv hakanud vähenenema. Seega on USA jaoks riikliku julgeoleku tähtsusega operatsioon, mis suunaks investorid võlakirju ostma. Kõige lihtsam on seda teha nii kui genereerida üks ilus ja ootamatu aktsiaturgude karuturg. Ja seda ilma naljata.
Viimastel kvartalitel oleme oma kauplemistegevuses lähtunud võimalusest, et Iraani osas võib tulla ootamatuid sündmusi. See tähendab, et energiate ja metallidega oleme suhteliselt ettevaatlikult kaubelnud. Seda kõike kirjutades peab aga tunnistama, et sellise võimaluse realiseerumine on suhteliselt ebatõenäoline, sest ameeriklased on niikuinii juba kahes sõjas ning kodus oleks neil üsna raske uut sõda põhjendada. Iisraeliga on aga juba teine teema, võttes arvesse ka seda, kuivõrd lähedal on Iraan neile. Selles osas, kas Iraan arendab tuumarelvi või mitte ei hakka me oma arvamust välja ütlema.
Nisu osas näeme ette tõusu, sest tänaseks on kõik negatiivsed uudised juba hindadesse sisse arvestatud. Nisu tõus võib tulla seega isegi sesoonsele trendile vastupidine. Sojaubade ja ka maisi osas näeme käesoleval kvartalil ette tõusu, seda küll üsna marginaalsena. Maisi toetab hetkel ka energiate tõus.
Apelsinimahl langeb. Kakao langeb. Puuvill tõuseb. Suhkur langeb, sest on muutunud samasuguseks rämpskaubaks nagu maagaas. Veel tänagi on Indias, Brasiilias ja ka Hiinas terve rida tootjaid, kes ei suutnud tipus oma toodangut maha müüa ja igasugust tõusu kasutavad nad siin 100% müügiks ära. Kui suhkur kuu aega tagasi 20 punkti peal oli, siis ei uskunud keegi kui ütlesime, et läheb 15-ni välja. Täna on 15-ni jäänud vaid juuksekarv. Pull läheb üles mööda treppi, karu aga lendab aknast alla.
Valuutaturg on hetkel kõige põnevam turg. Kui läheb nii, et aktsiad kukuvad, Kreeka kukub ja jätkub eurotsooni riikide laenukoorma kasv, siis EUR/USD teises kvartalis helgeid päevi väga palju ei näe. Mis kõige olulisem, euro langus dollari suhtes on ju ka Euroopa eksportriikide enda huvides. Siin käivad ikka väga suured mängud hetkel.
Jaapani jeen võib dollari suhtes natuke kaotatud maad tagasi teha. Austraalia dollari, kanada dollari ja naela suhtes jääb ta aga peksupoisiks.
Inglise nael on viimasel ajal kosunud tänu paranevatele majandusnäitajatele. Siin peame aga meeles pidama, et ka inglased on kunstlikult majanduse kasvule pööranud. Samas inglise naela puhul tuleb alati silmas pidada, et inglased on tihedalt seotud USA-ga ehk siis kui ameeriklastel hakkab hästi minema, siis ka inglastel. Inglastel hakkab reeglina kiiremini majandus kosuma kui eurotsoonil.
Kanada dollar on hetkel kõige huvitavam valuuta. Kui nafta täitsa 0-ni välja ei kuku, siis võib kanada dollariga luurele minna küll. Märksõnadeks on siin majanduskasv, inflatsioon, baasintressi tõusutsükli algus jne. Austraalia dollar on selles osas natuke juba ees, kuid ootused peaksid kanadalast isegi austraalia dollari osas rohkem soosima.
Eesti majanduse osas oleme hetkel suhteliselt positiivselt meelestatud. Ekspordimahu kasv võrreldes impordiga on olnud muljetavaldav. Lisaks toetab meid 1. jaanuar 2011 kui peaks euro saabuma. Euro iseenesest on paljude riikide majanduse korralikult käima tõmmanud. Samas see efekt ei saa olema kuigi pikaajaline, sest sisuliselt on ju meil juba ka täna euro kasutusel.
Esimeses kvartalis kauplesime kõige enam kulla, toornafta, valuutade, suhkru, kohvi, apelsinimahla, puuvilla, sojaubade ja võlakirjade futuuride ning optsioonidega. Oleme viimastel kvartalitel üha enam kaubelnud intressitoodetega, milleks on eelkõige USA 30-päeva fedi intressimäära futuur ja eurodollari futuur. Juuni eurodollari futuuriga oleme hetkel pikad (jutt käib siin ikka Euroopas deponeeritud dollari intressimäärast, mitte valuutapaarist).
Teine kvartal peaks aga tõeline maiuspala tulema. Edukat kauplemist!
Möödunud aasta oleks olnud väga kehva kui valitsused ja keskpangad poleks majandusse nii palju rahasüste teinud. Seda üllatavam on asjaolu, et arenenud riigid ei näinud ka eelmisel aastal ei korraliku majanduskasvu taastumist ega ka tööjõuturu kosumist. Käesoleval aastal lõppevad paljud stimuleerimisprogrammid ehk siis majanduselt võetakse abirattad alt ära ja tuleb iseseisvalt hakkama saada. Eriti just arenenud riikidele (USA, Inglismaa, Euroopa suurriigid, Jaapan jpt) saab 2010 olema peeglisse vaatamise aasta, kus meeldivaid üllatusi saab olema tunduvalt vähem kui oodatakse.
Arenguriikidel nagu Hiinal ja Indial peaks endiselt suhteliselt hästi minema ning see saab jätkuvalt toetama dollarit, kuna maailma kaubavahetus on dollaripõhine. Lisaks on ameeriklased oma stiimulitega suutnud seni kõige paremini hakkama saada. Maailm on endiselt suures mahus dollaris lühike, mis tähendab seda, et korrektsioonid saavad olema kiired ja valulikud.
Valuutade osas võiks hoida USA, kanada ja austraalia dollari ning shveitsi frangi poole, kuid tuleb arvestada juba toimunud nimetatud valuutade tugevnemisega. Massimeedia on suutnud paljud uskuma panna dollari nõrkuse ja koguni hävimise osas. Meie hinnangul on see rumalus. Kõik riigid ja keskpangad hoiavad suurt osa oma reservidest dollarites. Kuigi USA-l on omad probleemid ja seega ka dollaril peame me endalt küsima, kas eksisteerib mõni teine valuuta, mida maailma keskpangad saaksid suurtes kogustes osta/müüa? Vastus on EI. Euro? Euro on paljude tõsiste majandusmõtlejate jaoks lihtsalt eksperiment, mis ei pruugi lõppeda kuigi hästi. Kui korjata kokku suur hulk erinevaid hammasrattaid, siis nende kokkupanemine on põhimõtteliselt võimatu. Euro puhul aga just seda üritatakse teha. Mida keerulisem majandusseis parasjagu valitseb, seda rohkem ilmub nähtavale euro puudusi ja raginat.
Käesolev majanduskriis on eriline. Inglise keelses kirjanduses räägitakse käesolevast majanduskriisist kui riskide vähenemise majanduslangusest (deleveraging recession), mille kestel kukub märgatavalt laenude maht ja pankade poolt kasutatav võimendus. McKinsey Instituut lasi hiljuti välja ühe mahuka uuringu tulemused, mis võrdlevad erinevaid majanduskriise, nende põhjuseid, tulemusi ja õppetunde [LINK].
Meie probleemiks on see, et me laenasime liiga palju (kogu maailm) ja peame nüüd oma laene tasuma olukorras, kus varade hinnad (kinnisvara, aktsiad jne) on tunduvalt allpool, kus meie need ostsime. See vahe laenukohtuse ja varade reaalse väärtuse vahel on meie karistus liigse ahnuse eest, mida peame kandma veel aastaid ja võibolla koguni 8 aastat nagu soomlased 90ndatel aastatel. McKinsey uuringu kohaselt järgneb kiire laenukasvuga perioodile tavaliselt 6-7 aastane madala majanduskasvuga nö riskide vähendamise periood, kus tasutakse oma laenukohusti, ei tarbita, eksisteerib kõrge tööpuudus, riigid elavad eelarvedefitsiidiga jne. Ja vaatame tõele näkku, laenukasv on olnud ikka meeletu:
Kui vaadata viimase 100 ja enama aasta majanduskriise, siis reeglina lõppesid nad tänu ekspordi ja tootlikkuse kasvule. Nii tulid majanduskriisist 98nda aasta lõpus välja näiteks Indoneesia ja mitmed teised Aasia riigid kui ka meie põhjanaaber Soome. Majanduskriisist väljumine eeldab seda, et kuskil eksisteerib grupp riike, kellel läheb hästi ning kes impordivad tavapärasest enam. Täna selliseid suuri tarbijaid pole, ka heal järjel olev Hiina on viimasel ajal oma laenukasvu hakanud pidurdama ja keegi ei tea, mis saab Indiast. Teisisõnu USA kadus maailma kaupade tarbijana ära ja tema asemele pole tekkinud ega ka saagi lähiaastatel tekkida mitte ühtegi teist riiki. Seega ootab meid ees olematu majanduskasvuga aastate aeg.
Madal tarbimine tähendab hindade langust. Kui mitte seda, siis ei liigu hinnad ka üles, pigem seisavad ühel tasemel. Seega on tänased aktsiate, toorainete ja kinnisvara hinnad endiselt liiga kõrgel tasemel. Aktsiate tänastesse hindadesse on sisse arvutatud liiga optimistlikud prognoosid tarbimise kasvu osas. See on ka ainuke põhjus, miks insaiderid kuust-kuusse oma ettevõtete aktsiaid börsil müüvad.
Toornafta hind 70 dollarist kõrgemal on solvang tervele majandusmõtlemisele. Sama kehtib vase, hõbeda, kakao, kohvi, suhkru, apelsinimahla, maagaasi ja paljude teiste toorainete kohta. Me võime siin ja seal kohata kiiremaid hindade ülessööste, kuid pikemas perspektiivis peavad ka toorainete hinnad tänaselt tasemelt allapoole liikuma, et peegeldada reaalset pakkumise/nõudluse suhet.
Aasta aega tagasi kui Obama USA presidendiks sai rääkis ta liigsest laenamisest ja selle hukatuslikust mõjust majanduslikku jätkusuutlikkusse. Laenamine pole aga tänaseks lõppenud. Kuigi erasektor enam oma laenukohustusi ei kasvata on nende rolli üle võtnud valitsused ja keskpangad. Valitsused teevad täna sisuliselt sama, milles nad aasta aega tagasi kritiseerisid erasektorit ja panku. Selle tegevuse tulemusena riskid mitte ei kahane süsteemis, vaid suurenevad veelgi.
Loomulikult tuleb kriisi haripunktis majandusruumi riiklikult toetada, kuid mida kauem seda tegakse, seda rängem saab olema hilisem laenude tagasimaksmine. USA riigisektor laenas möödunud aastal suurusjärgus 1.5 triljonit dollarit ja teeb sama ka käesoleval aastal. Inglased, prantslased, sakslased, jaapanlased jne, kõik laenavad ja suurendavad tulevaste perioodide maksukoormust. Ja võttes arvesse paljude riikide demograafilist olukorda, eelkõige elanikkonna vananemist, siis surve eelarvele aina suureneb. Täna tuleks tunduvalt rohkem eelarvet kärpida, sest 10 või ka 20 aasta pärast ootab meid uus probleem, kust leida raha, et maksta suurenevale massile pensionit, ravikindlustust jne.
USA era- ja riigisektori võla kasv on olnud uskumatult kiire ja uued kohustused tulevad pidevalt peale:
Lähemate aastate jooksul kohtame võlakirjaturul väga kiireid ja paljude jaoks valulikke liikumisi. On arusaadav, et käesolev kriis peab päädima võlakoorma vähenemisega, sest suur võlakoorem oligi majanduskriisi tekkimise põhjuseks. Kui me laenukoormat alla ei suuda tuua, siis majanduskriisid saavad olema aina intensiivsemad ja sagedasemad.
Kui lisaks erasektorile hakkab ka riigisektori võlakoormus ühel hetkel kahanema, siis selle tulemuseks peaks olema hindade paigalseis või koguni deflatsioon, sest raha ei lähe tarbimisse, vaid laenude tagasimaksmisele. Sellises keskkonnas intressimäärad tavaliselt langevad. Samas me ei näe lähiaastatel ette väga olulist eelarvedefitsiidi vähenemist näiteks USA ja paljude teiste oluliste riikide puhul. Eelarve vastutustundetu defitsiit ja kohaliku turu võimetus seda defitsiiti ise finantseerida tähendab aga riigivõlakirjade tootluste kasvu USA kontekstis kohe kindlasti. See on ka põhjus, miks Pimco on viimase poole aasta jooksul oma võlakirjapositsioone vähendanud, sest lühiajaline võlakirjade hindade kukkumine võib üsna valus olla.
Mitmed kauplejad on kunagi öelnud, et kui nad peaksid surema ja saaksid tagasi tulla, siis nad sünniksid võlakirjaturuna. Võlakirjaturg on maailma kõige mõjuvõimsam turg ja tema lõplik sõna majanduskriisi ja sellega toimetulemise osas on veel ütlemata.
Jaapan suutis 20 aastat vastutustundetult oma võlakoormat kasvatada, kuid nende võlakirjade ostjateks olid jaapanlased ise. USA valitsus ei saa loota USA eratarbijale, sest nende huvi puudub. Seega peavad võlakirjade tootlused huvi tekitamiseks tõusma. Võlakirjade tootluste kasv kergitab aga ka pikaajaliste eluasemelaenude hindu ning annab sellega tarbijale täiendava löögi kui nii peaks juhtuma. Ja need tarbijad leiavad üha raskemini tööd ehk töötavate inimeste osakaal kogu rahvastikuga võrreldes aina kahaneb:
USA üle 10%-ne tööpuudus pärsib ettevõtete arengut, sest aina vähem on ostujõulisi tarbijaid. Negatiivne konjuktuur ongi viinud selleni, et erasektor on hakanud hirmust säästma ning võtab vähem laenu, mille tulemusena kukub ka laenumahu aastane kasv. Erasektor on oma vigadest teatud mõttes õppinud, kuid nende asemele on asunud riik.
Võiks küsida, miks kirjutame pidevalt just USA majandusest. Põhjus on väga lihtne. Enam kui 100 aastat on maailma majanduse mootoriks olnud USA majandus, sinna eksportinud riigid on tulnud toime lokaalsete kriisidega ehk siis lõppkokkuvõttes on kõik lõppenud hästi. Käesoleva majanduskriisi ajal läheb aga ka USA-l halvasti ning peale tema ei näe me ühtegi teist riiki, kes suudaks oma majanduskasvuga tõmmata kaasa ka globaalse majanduse. Hiina on tugev, kuid mitte kõikvõimas ja nemad on hakanud samal ajal kui teised vaevlevad kriisis oma majandust hoopis jahutama, mis lõppkokkuvõttes tõmbab arenenud riikidellt veel täiendavalt vaiba jalgade alt.
Me ei näe ette hüperinflatsiooni, sest me ei näe ette kiiret majanduse ja tööturu kosumist. Seega jäävad ka keskpankade baasintressid pikaajaliselt madalaks, kuid nii ei pruugi minna riigivõlakirjade tootlustega. Inflatsioonimäära kasvu tõenäosus muidugi eksisteerib, sest Fedi president Bernanke ei taha näha kordumas seda, mis juhtus USA-s 1937ndal aastal.
Meil kui ühiskonnal pole häid otsuseid, on vaid halvad ja halvemad. Täna laenude abil üleval hoitav majandusruum tundub kõigile küll meelt mööda, kuid need laenud tuleb ju kunagi tagasi maksta. Uuringutega on leidnud kinnitust fakt, et kui riigisektor laenab tavapärasest rohkem, siis erasektor hakkab säästma, sest ta näeb riigi laenamise taustal ette maksude tõusu.
Mõnel pool maailmas on näha juba majanduskeskkonna paranemise märke. Sisuliselt on see statistiline kosumine, sest võrdlusbaasiks on jube 2009. aasta algus ja veelgi jubedam 2008. aasta. Me usume, et 2007. aasta aktsiaturgude, kinnisvaraindeksite ja toorainete kõrgtasemeid me järgneva 5 aasta jooksul ei näe. Seda muidugi juhul kui Fed ei otsusta dollarit hävitada ja ei lase tekkida hüperinflatsioonil.
Tööjõuturg ei USA-s, Euroopas ega ka Eestis ei kosu käesoleval aastal märgatavalt, sest meil pole kasvumootorit. Planeet Maa pole kummist, mida saaks kogu aeg venitada. Peame õppima hakkama saama sellega, mis meil on. Pole võimalik stsenaarium, kus kõikide inimeste heaolu pidevalt kasvab. Keskajaga võrreldes on kindlasti kõikide inimeste heaolu kasvanud, kuid me loodame ju kõik palju enamat.
Saalomoni saarte juures asub Anuta saar, mis on Polüneesia saarte seas kõige väiksem pideva asustusega (ca 300 inimest) saar. Sealsed inimesed elavad täielikus harmoonias ümbritseva keskkonnaga. On imepärane vaadata, kuidas lihtsad ja inimlikud põhimõtted lasevad kõigil eksisteerida jätkusuutlikult ja elamisväärselt. Inimkond võiks olla rohkem hoolivam ja vähem ahne ning vallutusmeelne.
Anuta saarest kaugel eemal asub Lihavõttesaar, mis on meie jaoks ainulaadne võimalus näha seda, mis juhtub inimkonnaga siis kui jätkatakse samal kursil. Lihavõttesaar oli kunagi asustatud troopilise metsaga, mis oli väga liigirikas. Saare algsed elanikud sarnanesid väga tänaste inimestega, kes tahtsid oma naabritest näida edukamad ja jõukamad. Iga perekond oli väliselt seda jõukam, mida suurem kivist raidkuju talle kuulus. Nii käis pidev teineteise ületrumpanine ja kivikujude valmistamiseks ning transportimiseks võeti lõpuks maha kogu mets, hävisid saare loomad ja linnud ning lõpuks ka elanikud ise, sest metsade kadumisega kadus toit, ehitusmaterjal jne ning algas omavaheline sõdimine elu nimel. Täna on saar kaetud vaid väga hõreda taimestikuga ja seal valitseb tühjus.
Industrialiseerumine ja tarbimisühiskond on meid viimas sama stsenaariumi suunas. Tasub minna näitkes Hiina tööstuspiirkondadesse või vaadata, mis toimub nendel väljadel, kus Aserbaidzhaanis on nafta ammutamisega tegeletud.
Majanduskriis on kogu inimkonna jaoks võimalus vaadata peeglisse ja teha korrektuure. Liigne sinisilmsus oleks oodata mingisuguseid suuri korrektuure, kuid väike lootus on alati.
Hiina on täisväärtuslik tööstusriik ning paljude arvates tõmbab just Hiina meid globaalsest majanduskriisist välja. Meie seda ei usu. Me arvame, et globaalne jätkusuutlik majanduskasv tuleb tagasi 5 aasta pärast ja seda peale laenumahtude kahanemist ning säästude ja seega ka kindlustunde kasvu. Hiinlased vajutavad ju hetkel ka ise pidurit.
Tegelikult on tänu riikide stimuleerimispakketidele ja keskpankade rahasüstidele tekkinud väga suur hulk spekulatiivset raha, mis maailmas kiiresti ringi liigub ja häid teenimisvõimalusi otsib. Spekuleerimine on üks nendest põhjustest, miks oleme majanduskriisi tunnistajateks. See sama spekulantide raha tõstis 2009ndal aastal aktsiaturge, tooraineid ja võlakirju. Spekulatiivse raha puhul on aga see probleem, et ta satub kiiresti paanikasse. Seda paanikat oleme näinud ka viimastel nädalatel nii aktsia- kui ka tooraineturgudel.
Raha on kahte tüüpi. On tark raha ja on rumal ehk spekulatiivne raha. Tark raha liigub aeglasemalt ja ta arvestab enda mõjuga keskkonnale. Spekulatiivne raha on aga destruktiivse olemusega ja võib lühemal ajaperioodil lüüa segamini kõik turud, sest tark raha sellises olukorras tavaliselt suurelt ei kauple. Käesoleval aastal näeme me meie arvates spekulantide hirmu üsna mitmel korral. Aktsiaturgudel on toimunud see viimastel nädalatel.
Lasteaias oli üks mäng. Lasteaiakasvataja mängis muusikat ja lapsed kõndisid ringis ning nende ette oli pandud toolid. Probleem oli aga selles, et üks tool oli puudu. Kui muusika peatus, siis pidid kõik istuma, kuid ühele lapsele tooli ei jagunud ja nii ta nö kõrbes ehk oli mängust väljas. Finantsmaailmas käib eelmise aasta märtsikuust muusika kui Fed hakkas majandusse raha pumpama. See muusika lõppeb käesoleva aasta märtsi lõpus ja siis näeme eeldatavasti tormi ning paljude turuosaliste kõrbemist. USA 3nda kvartali majanduskasvust andis 90% riiklik abi. Mõtelge selle peale, mis saab majanduskasvust siis kui stiimulid lõppevad.
Eesti loodab Euroopa turule ja eurole. Euroopa pole suletud süsteem ehk kõik halb ja hea, mis mujal toimub jõuab lõpuks ka vanasse maailma. Me ei näe Euroopas midagi ilusat käesoleval aastal ees. Kreeka, mis on euroala riik, võltsib oma statistilisi aruandeid majanduse hetkeseisust. Jah, lugesite õigesti. Hispaania tööpuudus on 20%. Prantslased üritavad majandust turgutada laenukoorma hirmuäratava kasvatamise abil ning müüvad käesoleval aastal rohkem riigivõlakirju kui Saksamaa. Iirimaa ja Itaalia pole paremas seisus.
Riigi rahvusvaluuta töötab klassikalises mõttes sisuliselt stabilisaatorina. Kui riigil läheb hästi, siis valuuta tugevneb ja see omakorda jahutab majandust. Kui majandusel läheb halvasti, siis valuutakurss nõrgeneb eksportturgude valuutade suhtes ning ühel hetkel hakkab majandus taas kosuma, sest ühe ühiku eksportimisel saadakse rohkem koduvaluutat kui varem (paljud ressusid on ju aga fikseeritud hinnaga). Kreekal puudub see vahend. Sisuliselt peavad nad lootma majanduskonjuktuuri ootamatule paranemisele või välisabile, millel on aga krõbe hind.
Üks valuuta nii erinevatel riikidel tähendab sisuliselt seda, et Tartu maratoni osavõtjatele pannakse kõigile selga ühes suuruses vorm ja inimesed peavad ennast selles veel õnnelikuna tundma ja hea tulemuse saavutama. Esmapilgul võib see kõik meeldiv tunduda kui vaadata värvideküllust, triipe, läikivaid lukke jne, kuid kui vorm selga panna, siis võib ehmatus päris suur olla – eriti neile, kes on endale seni pisut rohkem lubanud ehk on kaalus vahepeal juurde võtnud. Kreeklased peavad nüüd mitu aastat dieeti pidama ja samal ajal kitsa vormiga ringi käima. Palju õnne!
Eesti puudub selles osas valik. Või nii vähemalt väidetakse. Me ei hakka selles osas oma kirjalikku arvamust esitama.
Majanduskriisi juurde tagasi tulles tuleb kindlasti ära mainida üks oluline raamat. Reinhart ja Rogoff on andnud välja ühe huvitava raamatu 250 erineva majanduskriisi kohta, mis toimusid 66-s riigis viimase 800 aasta jooksul. Nende järeldus on järgnev: mida kauem me üritame majanduskriisi mõju leevendada riiklikult, seda hullem on häving. Ülelaenatud majandust ei saa parandada ülelaenamisega.
Käesoleval aastal näeme nii aktsia-, tooraine-, võlakirja- ja valuutadeturgude liikumist pigem alla kui üles. Kui 2011ndat aastat alustame samast kohast, kus täna, siis on meil aasta läinud hästi. See on maksimaalselt positiivne stsenaarium, mida ootame. Aga on ka hullemaid stsenaariume.
Nagu kirjutasime, valitseb hetkel kauplejate ehk lühiajaliste positsioonide turg. Me ei hakka võtma pikaajalisi positsioone, vaid elame üks päev korraga. Need on mängureeglid 2010. aastal.
Kui rääkida aktsiatest, siis ostaksime vaid väheseid aktsiaid ja seda konkreetses sektoris. Nimelt pakuvad meile huvi biotehnoloogia ja eriti just raku-bioloogiaga tegelevad ettevõtted. Veelgi täpsemalt tüvirakkude uurimise ja uute ravimeetodite väljatöötamisega tegelevad ettevõtted. Eesmärk on osta ligemale 5 erineva ettevõtte aktsiaid ja mängida selle peale, et 5 aasta pärast on vähemalt 1 ettevõte teinud pöörase tõusu ja tulemuseks on hea kasum isegi juhul kui 4 ülejäänud ettevõtet on pankrotis. See on ainuke pikaajaline treid, mis meil hetkel töös on.
Juhul kui aktsiad peaksid läbi tegema väga suure kukkumise, siis kindlasti oleme kauplemise eesmärgil nõus soetama valitud pankade aktsiaid ja seda isegi peale eelmise nädala Obama kõnet.
Me lähtume käesoleval aastal oma lühiajaliste kauplemistehingute tegemisel konkreetsetest iseenda hinnangutest. Me pole kunagi tasuta ja ka tasulistele analüüsidele väga suurt tähtsust omistanud, sest analüüse teevad inimesed, kes tavaliselt ise ei kauple. Neile lihtsalt makstakse, et nad midagi ütleksid ja nad teevad seda sadade lehekülgede kaupa. Lugege näiteks erinevate analüütikute 2007. aasta aktsia-, makro-, tooraine-, võlakira- ja muid analüüse ning te saate aru, millest me räägime. Samas on ka analüütikute seas väga väärtuslikke inimesi, David Rosenberg näiteks.
Oleme ka paika pannud käesoleva aasta hinnasuunad, mis igapäevaste kauplemisotsuste tegemisel suurt rolli küll ei mängi, kuid hiljem on sellele vaatamata põnev vaadata, millised olid arvamused ja kuivõrd õiged need olid. Meie hinnangul lõpetavad järgnevate instrumentide hinnad käesoleva aasta tänasega võrreldes järgnevalt:
SP500 aktsiaindeks
Aasta lõikes seisab pigem kindlas vahemikus või liigub koguni alla. Tänastesse hindadesse on sisse arvestatud liiga optimistlik kasvustsenaarium.
Toornafta
On aasta lõpus spekulatiivsest huvist tingituna arvatavasti samal kohal, kuid aasta jooksul kaupleb arvatavasti ka tasemel 60 ja võibolla allpoolgi.
Kuld
Maksimaalne tase, kus võib käesoleval aastal kaubelda on arvatavasti 1350, kuid lõpetab aasta 900-1000 dollari kandis.
Sojauba, nisu, mais
Suveks peaksid hinnad tõusma, kuid aasta lõikes hinnad siiski kukuvad, sest varude tase on ajalooliselt kõrge.
Suhkur, kohvi, puuvill, kakao, apelsinimahl
Lõpetavad aasta tunduvalt madalamal tasemel, kus nad täna kauplevad. Eriti suurt kukkumist näeme ees suhkrul, kus on praegusel hetkel tegemist tõsise mulliga.
EURUSD
Lõpetab 2010. aasta tasemel 1.3000. USA areneb kiiremini ja Euroopa saab taas olema majandusliku edu mõttes sabassörkija.
GBPUSD
Naelal läheb käesoleval aastal euroga võrreldes paremini, kuid dollari osas võib seis üsna võrdne olla. Naela puhul näeme ees tõsiseid poliitilisi tõmbetuuli. Nael võib aasta lõpetada tasemel 1.7000.
USDJPY
Dollar tugevneb jeeni suhtes käesoleval aastal, sest Jaapanilt me laenumahu vähendamise ja majanduskasvu osas väga suuri edusamme ei oota.
2010 saab olema kauplejate aasta. Seega on meil ees veel 11 põnevat kuud.
Head kauplemisaastat!
Pikaajaline investeerimine ja lühiajaline kauplemine on väga raske töö. Nii investor kui ka kaupleja peavad olema kursis aktuaalsemate uudistega ja geo- ning majanduspoliitiliste arengutega. Tuleb lugeda nii teiste analüüsi kui ka teha ise fundamentaalset ja tehnilist analüüsi. Fundamentaalne ja tehniline analüüs on teatud mõttes kauplemise ja investeerimise A ja O. Ilma selleta pole võimalik ellu jääda.
Mis siis ikkagi on fundamentaalne ja tehniline analüüs? Fundamentaalse analüüsi all peetakse eelkõige silmas mikro- ja makroökonoomilist analüüsi ehk siis:
Tehniline analüüs tegeleb puhtalt mingi konkreetse vara hinnaliikumise analüüsiga. Otsitakse enamlevinud hinnaliikumise mustreid eeldades, et tulevikus need korduvad ja siis on sul justkui homsed uudised juba täna käes. Joonistatakse graafikutele toetus- ja vastupanutasemed, libisevaid keskmisi (moving averages) jne. Tehnilise analüüsi vaieldamatult suurim osa on igasugused tehnilised indikaatorid, mida on maailmas lausa sadu erinevaid. Tehnilistest indikaatoritest kõige populaarsemad on RSI, Force, MACD, Fibonachi, OBV, Momentum, Bollingerid jne.
Nii fundamentaalse kui ka tehnilise analüüsi eesmärgiks on mineviku sündmuste abil ennustada tulevikku. See on aga peaaegu võimatu. Lugege 2007. aasta analüütikute soovitusi järgnevateks aastateks, millest nähtub, et tuhanded analüütikud, kes saavad fundamentaalse ja tehnilise analüüsi eest palk ei oska tegelikult mitte kui midagi teha. Nad on kunstnikud, kes joonistavad ilusaid värvilisi graafikuid ja produtseerivad sadade tuhandete lehtede kaupa analüüse.
Sellele vaatamata kasutame ka meie oma majas nii tehnilist kui ka fundamentaalset analüüsi. Kui kõik kasutavad ühesuguseid indikaatoreid ja käituvad vastavalt nendele, siis võib midagi ette näha küll. Selle nimel ei tasu aga oma elu peale kihla vedada.
Kuna kaupleme eelkõige toorainete futuuride ja optsioonidega ning kohati ka valuutadega, et riske maandada, siis peame suurt lugu just fundamentaalsest analüüsist. Toorainete puhul töötab fundamentaalne analüüs paremini kui aktsia- või valuutaturgudel, sest suurem osa kauplejatest on professionaalid, mis tähendab, et juhusele ja emotsioonidele antakse vähem vabadust. Nii me jälgimegi pidevalt muutuvaid tootmis- ja kasvumahte, tarbimist, külvi, lõikust, ilmastikuolusid, varusid, ekspordi- ja impordimahte ning tarbimise/tootmise tsükleid ehk hooajalisi trende. Lisaks oleme vahetpidamata kursis suurimate tootmis- ja tarbimisriikide poliitilise ja majanduskeskkonnaga, mis ka hindu mõjutab.
Tehniline analüüs on oluline sisenemispunkti ja hetke valikul, kuid pikaajaliselt pole tal väga palju tähtsust. Meil ongi tegelikult nii kujunenud, et Illimar kasutab tehnilist lisaks fundamentaalsele kõige enam. Ta vaatab RSI-d, käivet, toetus- ja vastupanutasemeid jne. Mina (ehk siis Ingmar) ei austa tehnilist analüüsi aga kohe mitte kuidagi. No ma ei tea, lihtsalt ei meeldi mulle need värvilised jooned, tasemed, käibenumbrid, punased ja sinised ja rohelised. Jõulupuu toon tuppa ikka detsembris ja see on ka ainuke aeg.
Ma võin küll eksida, kuid mulle tundub, et kui inimesel on vaja bensiini osta, siis ta ei joonista endale arvutisse viimase aasta bensiinihinda ja ei hakka sobivat sisenemishetke valima. Ettevõtted, kes vajavad suuri koguseid energiat ei saa valida, kas nad täna ostavad või mitte, sest vastasel korral poleks nad varsti enam äris. Kui USA-s on nisu saak ikka viimaste aastate kõrgeimal tasemel, siis hind läheb ükskõik millisest vastupanutasemest läbi olenemata sellest kui paksu me selle joone joonistame. Ja nii võiks jätkata lõputult.
Ma väidan, et aktsiaturud on ainuke koht, kus tehniline analüüs omab väga suurt tähtsust. Seda seepärast, et aktiaturgude kauplejatest suurem enamus lihtsalt jälgib neid indikaatoreid ja käitub vastavalt sellele.
Ma mäletan, et ostsin kunagi Nortel Networksi aktsiat, kuna see oli TEHNILISELT ÜLEMÜÜDUD. Mõne aja pärast kui aktsia langus jätkus, selgus, et ettevõtte juhtkond tegeles loomingulise raamatupidamisega ehk kirjutas kasumiaruandesse täpselt selliseid numbreid, mida ise tahtis. Juhtkond vahetati peale seda veel kahel korral välja, sest kolm juhtkonda järjest tegeles VÄGA loominguliselt raamatupidamisaruannetega.
Lõpuks võitiski fundamentaalne, tehniline kaotas ja sellega koos kadus ka raha. Pikaajaliselt liiguvad hinnad vastavalt fundamentaalsetele faktoritele, see on nii alati olnud. Miks fundamentaalset tavakauplejate poolt võibolla vähem kasutatakse on see, et fundamentaalne analüüs nõuab tihti majandushariduse või sellega ligilähedase hariduse olemasolu.
See, miks kuld novembris üles liigub on seotud fundamentaalsete pakkumise/nõudluse teguritega. Me oleks võinud käesoleva aasta novembris joonistada ja kuvada kulla graafikul igasuguseid indikaatoreid ja vidinaid, kuid hind läheb ikka üles vaatamata asjaolule, et kõik tehnilised indikaatorid näitavad ülemüüdust. Kui keegi ikka ostab vahetpidamata, siis hind lähebki üles.
Mul on tunne, et iga inimene peab leidma iseenda jaoks selle kuldse kesktee sõltuvalt sellest, mida ta kaupleb. Lühiajaliste kauplejate jaoks pole fundamentaalset analüüsi näiteks üldse vaja. Meie hea sõber Olav kaupleb näiteks täiesti indikaatorivabal graafikul lühiajaliselt valuutasid ja teeb seda edukalt. Päris palju on ka mustri- ehk pattern-kauplejaid, kes samuti fundamentaalset analüüsi ei kasutada. Seega on siin valikuid palju.
Internetis on päris palju häid blogisid ja analüüsilehti, kus saab palju head infot (näiteks http://blog.chart.ly/).
Fundamentaalanalüüsi osas eelistame kõige enam aadressi MF Global, ent tasub lugeda ka Fxstreet.com. Oluline on ka reaalne turuinfo otse börsilt ehk kes ostab, kes müüb, kuid seda saab vaid juba suuremate maaklerite käest. Väikse kontoga alustades sellisele infole ligi ei saa.
Aga nüüd kõik kauplema!
Iga uue päeva hommikul algab kaupleja jaoks täiesti uus ajajärk. Tõsi, tal on olemas kogemused ja teadmised eilsest päevast, kuid täna liigub turg nii nagu ta pole seda kunagi teinud. Iga kauplemispäev on kordumatu ja unikaalne.
Kuigi turusituatsioonid muutuvad jääme me ise pahatihti selliseks nagu olime eile või möödunud aastal. Kauplemistegevusega käivad kaasas kaks emotsiooni, milleks on ahnus ja hirm. Leidub neid, kes ütlevad, et nad on suutnud nimetatud emotsioonid enda puhul kõrvale heita – ärge siiski uskuge neid. Ainult arvuti suudab külmalt, kalkuleerivalt ja täiesti emotsioonidevabalt kaubelda.
Ahnus ja hirm on peamised põhjused, mille tõttu:
1. kasumit võetakse vara, kahjumit hilja;
2. lühiajaline treid muutub kahjumi tekkides pikaajaliseks ja vastupidi;
3. positsioon muutub esialgu võetust kiiresti märgatavalt suuremaks või väiksemaks;
4. kaupleja tunneb, et ta ei tea midagi või teab hoopis kõike jne.
Meie kogemuse kohaselt on emotsioonid seda suuremad, mida väiksem on kauplemiskonto. Sellel on üks väga selge põhjus.
Iga kaupleja unistuseks on saada endale suur konto, et oleks võimalik ennast kauplemiskasumiga ära elatada. Tihti kohtab lugusid sellest, kuidas keegi kuskil kaupleb oma rahaga ja see ongi tema töö, ta ei pea hommikul palgatööle minema, tal on rohkem aega enda jaoks, ta on VABA. Sellist elu ihkavad paljud alustavad kauplejad ja see on ka põhjuseks, miks riskitakse. Ja see ongi suurim komistuskivi.
Meenuvad ajad kui sai 1997. aastal ise kauplemisega algust tehtud. Sai palju loetud igasuguseid edulugusid, telekast jooksis saade Kapital, kus esines tihti Hoiupanga maakler Charlie Viikberg, kellel olid ilusad lipsud ja näol oli miljonidollariline naeratus. Player!
Algus oli väga raske. Nii suur tahtmine oli ka Charlie Viikbergi kõrvale astuda ja sealt tuli mängu ahnus. Nii vähe oli raha, mida turgudel keerutada – sellest tuli hirm. Sai proovitud igasuguseid instrumente – aktsiad, optsioonid, võlakirjad, fondid, valuutad, toorained, CFD-d, kuld… Sai proovitud erinevaid maaklereid – Hoiupank, LHV, Datek, Ameritrade, GCI, CMS, Interactive Brokers, FXCM, FXDD jne jne. Ega sellest proovimisest midagi kasu polnud, sest raha aina kadus ja kadus. Samas sai kogu aeg endale korrutatud, et keegi peab ju võitma, kui mina kaotan, siis keegi ju võidab. Eks ta üks paras kasiino oli.
Esimesed aastad on väga rasked. Kui asjasse korralikult süveneda, siis kannatavad kõik lähedased, sõbrad ja mõni veel, sest kauplemine nõuab palju süvenemist ja kui vaadata mõnda tänast edukat kauplejat, siis mõni on neist ikka täitsa asotsiaalne – ei suhtle kellegagi ega käi glamuuriüritustel või uues Solarise keskuses träni otsimas.
Ja raha muudkui lendas turgude poole. Siit ka põhjus, miks oleme paljudele soovitanud üldse kauplemist mitte alustada, sest kohati tundub, et kaheksast viieni töö on võibolla isegi stressivabam. Samas igaüks teeb ise oma valikud.
Meie ja paljude teiste enam kui 10 aastat tagasi kauplema hakanud inimeste õnn oli see, et raha oli vähe ja nii polnud ka võimalik absoluutarvudes väga suuri summasid kaotada. Ma arvan, et ei eksi kui ütlen, et kuni 2000nda aastani keegi meie tutvusringkonnast üle 10k dollari küll turgudele ei pannud, sest sellist raha lihtsalt polnud. Teatud mõttes õnn peitus selles, et väikse summaga kaubeldes sai samad kogemused mis suure rahaga kaupleja, kuid meie saime need kogemused seega kätte palju odavamalt. Täna on paljud tuttavad alustanud oma kauplemisteekonda suure summaga ja on mõne kuuga sellest kõigest ilma jäänud ning on pidanud uue summa kontole kandma.
Aga kuidas ikkagi saada üle eelkõige ahnusest kui alustada väikse kontoga? Lihtsat vastust polegi. Kõige parem on kaubelda nii kui sul on olemas kindel töökoht, millega katad ära kõik oma kulud. Nii ei pea sa kauplemisotsuseid tehes mõtlema, et kui kasumit ei tule, siis jääb ka leib ostmata.
Väikse konto puhul on pahatihti probleemiks ka see, et isegi kui inimene suudab näiteks 1000-st dollarist teha poole aastaga 1500 dollarit ehk 50% kasumit, siis ta saab aru, et poole aasta töö kohta 500 dollarit teenida on ikka vähe, sest kõik päevad sai ju selle tegevusega sisustatud ja summa on ikka tõesti väike. Nii hakataksegi rohkem riske võtma. Ja nii on 1500st dollarist varsti järel vaid võibolla 500 dollarit.
Meil käivad tihti kontoris inimesed, kes soovivad lihtsalt turgude teemal vestelda ja arutada, mida sai valesti ja õigesti tehtud. Paljude silmad säravad ja nad on finantsturgude lummuses, sest see kõik on ju tõesti põnev – hinnad liiguvad kogu aeg, värvilised graafikud, analüüsid, kommentaarid, eeskujud jne. Sellele vaatamata ei suuda 99,99% aktiivsetest kauplejatest pikajaliselt kasumit teenida. Liiga palju on ahnust ja hirmu. Ollakse liiga hulljulged, sest terve elu on ees ja see justkui lubaks rohkem täna riske võtta.
Mõned soovitused, millest võiks oma kogemusele tuginedes kasu olla:
1. Kaupleja peab tundma instrumenti, millega ta kaupleb – selle instrumendi tundmaõppimine peab muutuma lausa kinnisideeks;
2. Igal positsioonil PEAB olema kahjumi ja kasumi võtmise tase paigas juba enne positsiooni avamist;
3. Konto peab vastu pidama 20 järjestikust kaotust (kui konto on 1000-dollariline, siis iga kahjumi maksimaalseks suuruseks on 50 dollarit);
4. Tagatisega lepingutega kauplemisel ei tohi tagatiste summa kunagi olla suurem kui 40% konto realiseerimisväärtusest;
5. Kahjumis positsiooni ei suurendata, positsioon suletakse stop-loss orderiga;
6. Pole mõtet kaubelda kui ei ole head plaani või head turusituatsiooni, igavust võib muude tegevustega peletada;
7. Turg liigub alati sinna, kus kõige suurem osa turuosalisi saab kõige suurema kahjumi kõige lühema ajaga;
8. Lihtsam on sõnnikust eemale hoida kui hakata sealt välja rabelema. Ja isegi kui suudetakse sealt välja rabeleda, siis tagajärjed võivad kesta veel mõnda aega.
Valuutakauplemise osas tuleb tunnistada, et me pole siiani kohanud mitte ühtegi edukat kauplejat. Kõik, kes arvavad, et valuutaturul saab kiirest raha teenida, nendel soovitaks kasiinosse minna, sest seal saab lisaks veel tasuta kohvi. Kuigi meedias on sellest vähe räägitud, on valuutakauplemine meie arvates üks-ühele sarnane kasiinos mängimisele. Paljud valuutakauplejad on maha mänginud oma kogu vara, lõhkunud oma perekonna ja jätnud nad tänavale. Selline on reaalsus.
Millegipärast on paljudel arvamus, et finantsturgudel saab mängeldes raha teenida. See pole nii. Inimlik ahnus ja hirm suudab iga päev laastada tuhandete kauplejate kontod. Tuleks olla äärmiselt ettevaatlik ja eelkõige mõelda kahjumite vähendamise kui kasumite maksimeerimise peale.
Optsioon annab omanikule õiguse osta (ostuoptsioon ehk call option) või müüa (müügioptsioon ehk put option) kindlaks määratud ajal tulevikus kindel kogus finantsvara varem kokkulepitud hinnaga (tehinguhind ehk strike price). Optsioonide puhul pole optsiooni ostjal kohustust kokkulepitud tehingut teha ja sellise õiguse eest tuleb maksta. Optsiooni eest makstavat summat nimetatakse optsioonipreemiaks. Optsiooni ostmisel on risk piiratud makstud preemia suurusega, rohkem kaotada pole võimalik. Üks optsioonileping on tehtud enamasti 100-le aktsiale. Kuigi enamus optsioone ongi seotud aktsiatega, siis lisaks kaubeldakse väga aktiivselt ka toorainefutuuride optsioonidega.
Optsiooniomanikule ei laiene aktsiaomaniku õigused, tal puudub üldkoosolekul hääleõigus ning samuti ei ole tal õigust dividendidele. Optsioonid on suure finantsvõimendusega instrumendid, väikese tagatisega on võimalik soetada suuri positsioone. Kui kõrge riskitase ei ole sulle sobilik, siis soovitame optsioonidega mitte kaubelda.
Kui suurem osa inimestest kaupleb aktsiatega, siis eksisteerib ka pisut väiksem grupp inimesi, kes kauplevad optsioonide ja ka futuuridega. USA-s on optsioonikauplejaid üsna palju, kuid Eesti vähem. Tegelikult piisab kahest käest, et lugeda üles kõik need inimesed, kes on Eesti edukad optsioonikauplejad.
Optsioonilepingud sündisid algselt aktsiate kauplemiseks, kuid tänaseks on tekkinud optsioonid ka näiteks aktsiaindeksitele, toorainetele, võlakirjadele ja ka valuutadele.
Kõige enam kaubeldakse optsioonidega just järgnevatele instrumentidele:
Esimene asi, mille peale kauplemissoovi tekkides mõeldakse on kus avada kauplemiskonto. Kuigi ka Eesti mõned maaklerid pakuvad optsioonide ja futuuridega kauplemise võimalust, tuleks nende teenuste kasutamisest siiski loobuda ja seda väga lihtsatel põhjustel. Esiteks on Eesti maaklerite teenustasud tunduvalt kallimad USA maaklerite poolt pakutavast (normaalne 1 optsioonilepingu tehinguhind peaks jääma kindlasti alla 3 USA dollari). Teiseks puudub meie kohalikel teenusepakkujatel optsiooniturgude pikaajaline ja põhjalik kogemus, mis tähendab et kui teil peaks tekkima küsimusi, siis suure tõenäosusega ei saa te neilt adekvaatset vastust.
Oleme optsiooniturgudel kaubelnud juba üle 10 aasta ja oskame oma kogemustele tuginedes soovitada järgnevaid maaklereid:
Algajal soovitaks esialgu pöörduda Interactive Brokersi juurde. Seal saab konto avatud juba 10 000 USA dollariga, mujal nõutakse natuke enam kui tahate paremaid teenustasusid.
Need, kes elavad vaid eestikeelses maailmas, neil soovitaks lugeda igapäevaseid turukommentaare Spada Capitali kodulehel. Tuleb kindlasti kasuks.
Optsioonikauplemine on äärmiselt tõsine töö, kuna turud on lahti reeglina 24 tundi päevas ja hinnad on pidevas liikumises. Meie kaupleme optsioone ja futuure oma põhitööna. Algus on kõigile raske, kuid väsimatud hinged saavad kindlasti pikemas perspektiivis hästi tasustatud.
