2010 tuleb oodatust kehvem aasta

2010. aasta finantsturud on mõeldud vaid kauplejatele. See pole aeg aktsiate ja indeksite ostuks eesmärgiga hoida positsioone järgmised 10 aastat. Need, kes soovivad istuda rahulikult oma positsioonide otsas ja loodavad näha kuust-kuusse tõusu peavad meie hinnangul käesoleval aastal pettuma. Tegelikult saab see aasta olema ootamise aasta. Möödunud aasta viimastel kuudel kirjutasime pidevalt, et aktsiate hinnad ei peegelda reaalsust ja on liiga kõrgel tasemel. Ootasime kogu aeg kukkumist, mis ongi tänaseks kätte jõudnud ja jätkub veel. Ka toorainete osas ootame samasugust kukkumist.

Möödunud aasta oleks olnud väga kehva kui valitsused ja keskpangad poleks majandusse nii palju rahasüste teinud. Seda üllatavam on asjaolu, et arenenud riigid ei näinud ka eelmisel aastal ei korraliku majanduskasvu taastumist ega ka tööjõuturu kosumist. Käesoleval aastal lõppevad paljud stimuleerimisprogrammid ehk siis majanduselt võetakse abirattad alt ära ja tuleb iseseisvalt hakkama saada. Eriti just arenenud riikidele (USA, Inglismaa, Euroopa suurriigid, Jaapan jpt) saab 2010 olema peeglisse vaatamise aasta, kus meeldivaid üllatusi saab olema tunduvalt vähem kui oodatakse.

Arenguriikidel nagu Hiinal ja Indial peaks endiselt suhteliselt hästi minema ning see saab jätkuvalt toetama dollarit, kuna maailma kaubavahetus on dollaripõhine. Lisaks on ameeriklased oma stiimulitega suutnud seni kõige paremini hakkama saada. Maailm on endiselt suures mahus dollaris lühike, mis tähendab seda, et korrektsioonid saavad olema kiired ja valulikud.

Valuutade osas võiks hoida USA, kanada ja austraalia dollari ning shveitsi frangi poole, kuid tuleb arvestada juba toimunud nimetatud valuutade tugevnemisega. Massimeedia on suutnud paljud uskuma panna dollari nõrkuse ja koguni hävimise osas. Meie hinnangul on see rumalus. Kõik riigid ja keskpangad hoiavad suurt osa oma reservidest dollarites. Kuigi USA-l on omad probleemid ja seega ka dollaril peame me endalt küsima, kas eksisteerib mõni teine valuuta, mida maailma keskpangad saaksid suurtes kogustes osta/müüa? Vastus on EI. Euro? Euro on paljude tõsiste majandusmõtlejate jaoks lihtsalt eksperiment, mis ei pruugi lõppeda kuigi hästi. Kui korjata kokku suur hulk erinevaid hammasrattaid, siis nende kokkupanemine on põhimõtteliselt võimatu. Euro puhul aga just seda üritatakse teha. Mida keerulisem majandusseis parasjagu valitseb, seda rohkem ilmub nähtavale euro puudusi ja raginat.

Käesolev majanduskriis on eriline. Inglise keelses kirjanduses räägitakse käesolevast majanduskriisist kui riskide vähenemise majanduslangusest (deleveraging recession), mille kestel kukub märgatavalt laenude maht ja pankade poolt kasutatav võimendus. McKinsey Instituut lasi hiljuti välja ühe mahuka uuringu tulemused, mis võrdlevad erinevaid majanduskriise, nende põhjuseid, tulemusi ja õppetunde [LINK].

Meie probleemiks on see, et me laenasime liiga palju (kogu maailm) ja peame nüüd oma laene tasuma olukorras, kus varade hinnad (kinnisvara, aktsiad jne) on tunduvalt allpool, kus meie need ostsime. See vahe laenukohtuse ja varade reaalse väärtuse vahel on meie karistus liigse ahnuse eest, mida peame kandma veel aastaid ja võibolla koguni 8 aastat nagu soomlased 90ndatel aastatel. McKinsey uuringu kohaselt järgneb kiire laenukasvuga perioodile tavaliselt 6-7 aastane madala majanduskasvuga nö riskide vähendamise periood, kus tasutakse oma laenukohusti, ei tarbita, eksisteerib kõrge tööpuudus, riigid elavad eelarvedefitsiidiga jne. Ja vaatame tõele näkku, laenukasv on olnud ikka meeletu:

Kui vaadata viimase 100 ja enama aasta majanduskriise, siis reeglina lõppesid nad tänu ekspordi ja tootlikkuse kasvule. Nii tulid majanduskriisist 98nda aasta lõpus välja näiteks Indoneesia ja mitmed teised Aasia riigid kui ka meie põhjanaaber Soome. Majanduskriisist väljumine eeldab seda, et kuskil eksisteerib grupp riike, kellel läheb hästi ning kes impordivad tavapärasest enam. Täna selliseid suuri tarbijaid pole, ka heal järjel olev Hiina on viimasel ajal oma laenukasvu hakanud pidurdama ja keegi ei tea, mis saab Indiast. Teisisõnu USA kadus maailma kaupade tarbijana ära ja tema asemele pole tekkinud ega ka saagi lähiaastatel tekkida mitte ühtegi teist riiki. Seega ootab meid ees olematu majanduskasvuga aastate aeg.

Madal tarbimine tähendab hindade langust. Kui mitte seda, siis ei liigu hinnad ka üles, pigem seisavad ühel tasemel. Seega on tänased aktsiate, toorainete ja kinnisvara hinnad endiselt liiga kõrgel tasemel. Aktsiate tänastesse hindadesse on sisse arvutatud liiga optimistlikud prognoosid tarbimise kasvu osas. See on ka ainuke põhjus, miks insaiderid kuust-kuusse oma ettevõtete aktsiaid börsil müüvad.

Toornafta hind 70 dollarist kõrgemal on solvang tervele majandusmõtlemisele. Sama kehtib vase, hõbeda, kakao, kohvi, suhkru, apelsinimahla, maagaasi ja paljude teiste toorainete kohta. Me võime siin ja seal kohata kiiremaid hindade ülessööste, kuid pikemas perspektiivis peavad ka toorainete hinnad tänaselt tasemelt allapoole liikuma, et peegeldada reaalset pakkumise/nõudluse suhet.

Aasta aega tagasi kui Obama USA presidendiks sai rääkis ta liigsest laenamisest ja selle hukatuslikust mõjust majanduslikku jätkusuutlikkusse. Laenamine pole aga tänaseks lõppenud. Kuigi erasektor enam oma laenukohustusi ei kasvata on nende rolli üle võtnud valitsused ja keskpangad. Valitsused teevad täna sisuliselt sama, milles nad aasta aega tagasi kritiseerisid erasektorit ja panku. Selle tegevuse tulemusena riskid mitte ei kahane süsteemis, vaid suurenevad veelgi.

Loomulikult tuleb kriisi haripunktis majandusruumi riiklikult toetada, kuid mida kauem seda tegakse, seda rängem saab olema hilisem laenude tagasimaksmine. USA riigisektor laenas möödunud aastal suurusjärgus 1.5 triljonit dollarit ja teeb sama ka käesoleval aastal. Inglased, prantslased, sakslased, jaapanlased jne, kõik laenavad ja suurendavad tulevaste perioodide maksukoormust. Ja võttes arvesse paljude riikide demograafilist olukorda, eelkõige elanikkonna vananemist, siis surve eelarvele aina suureneb. Täna tuleks tunduvalt rohkem eelarvet kärpida, sest 10 või ka 20 aasta pärast ootab meid uus probleem, kust leida raha, et maksta suurenevale massile pensionit, ravikindlustust jne.

USA era- ja riigisektori võla kasv on olnud uskumatult kiire ja uued kohustused tulevad pidevalt peale:

Lähemate aastate jooksul kohtame võlakirjaturul väga kiireid ja paljude jaoks valulikke liikumisi. On arusaadav, et käesolev kriis peab päädima võlakoorma vähenemisega, sest suur võlakoorem oligi majanduskriisi tekkimise põhjuseks. Kui me laenukoormat alla ei suuda tuua, siis majanduskriisid saavad olema aina intensiivsemad ja sagedasemad.

Kui lisaks erasektorile hakkab ka riigisektori võlakoormus ühel hetkel kahanema, siis selle tulemuseks peaks olema hindade paigalseis või koguni deflatsioon, sest raha ei lähe tarbimisse, vaid laenude tagasimaksmisele. Sellises keskkonnas intressimäärad tavaliselt langevad. Samas me ei näe lähiaastatel ette väga olulist eelarvedefitsiidi vähenemist näiteks USA ja paljude teiste oluliste riikide puhul. Eelarve vastutustundetu defitsiit ja kohaliku turu võimetus seda defitsiiti ise finantseerida tähendab aga riigivõlakirjade tootluste kasvu USA kontekstis kohe kindlasti. See on ka põhjus, miks Pimco on viimase poole aasta jooksul oma võlakirjapositsioone vähendanud, sest lühiajaline võlakirjade hindade kukkumine võib üsna valus olla.

Mitmed kauplejad on kunagi öelnud, et kui nad peaksid surema ja saaksid tagasi tulla, siis nad sünniksid võlakirjaturuna. Võlakirjaturg on maailma kõige mõjuvõimsam turg ja tema lõplik sõna majanduskriisi ja sellega toimetulemise osas on veel ütlemata.

Jaapan suutis 20 aastat vastutustundetult oma võlakoormat kasvatada, kuid nende võlakirjade ostjateks olid jaapanlased ise. USA valitsus ei saa loota USA eratarbijale, sest nende huvi puudub. Seega peavad võlakirjade tootlused huvi tekitamiseks tõusma. Võlakirjade tootluste kasv kergitab aga ka pikaajaliste eluasemelaenude hindu ning annab sellega tarbijale täiendava löögi kui nii peaks juhtuma. Ja need tarbijad leiavad üha raskemini tööd ehk töötavate inimeste osakaal kogu rahvastikuga võrreldes aina kahaneb:

USA üle 10%-ne tööpuudus pärsib ettevõtete arengut, sest aina vähem on ostujõulisi tarbijaid. Negatiivne konjuktuur ongi viinud selleni, et erasektor on hakanud hirmust säästma ning võtab vähem laenu, mille tulemusena kukub ka laenumahu aastane kasv. Erasektor on oma vigadest teatud mõttes õppinud, kuid nende asemele on asunud riik.

Võiks küsida, miks kirjutame pidevalt just USA majandusest. Põhjus on väga lihtne. Enam kui 100 aastat on maailma majanduse mootoriks olnud USA majandus, sinna eksportinud riigid on tulnud toime lokaalsete kriisidega ehk siis lõppkokkuvõttes on kõik lõppenud hästi. Käesoleva majanduskriisi ajal läheb aga ka USA-l halvasti ning peale tema ei näe me ühtegi teist riiki, kes suudaks oma majanduskasvuga tõmmata kaasa ka globaalse majanduse. Hiina on tugev, kuid mitte kõikvõimas ja nemad on hakanud samal ajal kui teised vaevlevad kriisis oma majandust hoopis jahutama, mis lõppkokkuvõttes tõmbab arenenud riikidellt veel täiendavalt vaiba jalgade alt.

Me ei näe ette hüperinflatsiooni, sest me ei näe ette kiiret majanduse ja tööturu kosumist. Seega jäävad ka keskpankade baasintressid pikaajaliselt madalaks, kuid nii ei pruugi minna riigivõlakirjade tootlustega. Inflatsioonimäära kasvu tõenäosus muidugi eksisteerib, sest Fedi president Bernanke ei taha näha kordumas seda, mis juhtus USA-s 1937ndal aastal.

Meil kui ühiskonnal pole häid otsuseid, on vaid halvad ja halvemad. Täna laenude abil üleval hoitav majandusruum tundub kõigile küll meelt mööda, kuid need laenud tuleb ju kunagi tagasi maksta. Uuringutega on leidnud kinnitust fakt, et kui riigisektor laenab tavapärasest rohkem, siis erasektor hakkab säästma, sest ta näeb riigi laenamise taustal ette maksude tõusu.

Mõnel pool maailmas on näha juba majanduskeskkonna paranemise märke. Sisuliselt on see statistiline kosumine, sest võrdlusbaasiks on jube 2009. aasta algus ja veelgi jubedam 2008. aasta. Me usume, et 2007. aasta aktsiaturgude, kinnisvaraindeksite ja toorainete kõrgtasemeid me järgneva 5 aasta jooksul ei näe. Seda muidugi juhul kui Fed ei otsusta dollarit hävitada ja ei lase tekkida hüperinflatsioonil.

Tööjõuturg ei USA-s, Euroopas ega ka Eestis ei kosu käesoleval aastal märgatavalt, sest meil pole kasvumootorit. Planeet Maa pole kummist, mida saaks kogu aeg venitada. Peame õppima hakkama saama sellega, mis meil on. Pole võimalik stsenaarium, kus kõikide inimeste heaolu pidevalt kasvab. Keskajaga võrreldes on kindlasti kõikide inimeste heaolu kasvanud, kuid me loodame ju kõik palju enamat.

Saalomoni saarte juures asub Anuta saar, mis on Polüneesia saarte seas kõige väiksem pideva asustusega (ca 300 inimest) saar. Sealsed inimesed elavad täielikus harmoonias ümbritseva keskkonnaga. On imepärane vaadata, kuidas lihtsad ja inimlikud põhimõtted lasevad kõigil eksisteerida jätkusuutlikult ja elamisväärselt. Inimkond võiks olla rohkem hoolivam ja vähem ahne ning vallutusmeelne.

Anuta saarest kaugel eemal asub Lihavõttesaar, mis on meie jaoks ainulaadne võimalus näha seda, mis juhtub inimkonnaga siis kui jätkatakse samal kursil. Lihavõttesaar oli kunagi asustatud troopilise metsaga, mis oli väga liigirikas. Saare algsed elanikud sarnanesid väga tänaste inimestega, kes tahtsid oma naabritest näida edukamad ja jõukamad. Iga perekond oli väliselt seda jõukam, mida suurem kivist raidkuju talle kuulus. Nii käis pidev teineteise ületrumpanine ja kivikujude valmistamiseks ning transportimiseks võeti lõpuks maha kogu mets, hävisid saare loomad ja linnud ning lõpuks ka elanikud ise, sest metsade kadumisega kadus toit, ehitusmaterjal jne ning algas omavaheline sõdimine elu nimel. Täna on saar kaetud vaid väga hõreda taimestikuga ja seal valitseb tühjus.

Industrialiseerumine ja tarbimisühiskond on meid viimas sama stsenaariumi suunas. Tasub minna näitkes Hiina tööstuspiirkondadesse või vaadata, mis toimub nendel väljadel, kus Aserbaidzhaanis on nafta ammutamisega tegeletud.

Majanduskriis on kogu inimkonna jaoks võimalus vaadata peeglisse ja teha korrektuure. Liigne sinisilmsus oleks oodata mingisuguseid suuri korrektuure, kuid väike lootus on alati.

Hiina on täisväärtuslik tööstusriik ning paljude arvates tõmbab just Hiina meid globaalsest majanduskriisist välja. Meie seda ei usu. Me arvame, et globaalne jätkusuutlik majanduskasv tuleb tagasi 5 aasta pärast ja seda peale laenumahtude kahanemist ning säästude ja seega ka kindlustunde kasvu. Hiinlased vajutavad ju hetkel ka ise pidurit.

Tegelikult on tänu riikide stimuleerimispakketidele ja keskpankade rahasüstidele tekkinud väga suur hulk spekulatiivset raha, mis maailmas kiiresti ringi liigub ja häid teenimisvõimalusi otsib. Spekuleerimine on üks nendest põhjustest, miks oleme majanduskriisi tunnistajateks. See sama spekulantide raha tõstis 2009ndal aastal aktsiaturge, tooraineid ja võlakirju. Spekulatiivse raha puhul on aga see probleem, et ta satub kiiresti paanikasse. Seda paanikat oleme näinud ka viimastel nädalatel nii aktsia- kui ka tooraineturgudel.

Raha on kahte tüüpi. On tark raha ja on rumal ehk spekulatiivne raha. Tark raha liigub aeglasemalt ja ta arvestab enda mõjuga keskkonnale. Spekulatiivne raha on aga destruktiivse olemusega ja võib lühemal ajaperioodil lüüa segamini kõik turud, sest tark raha sellises olukorras tavaliselt suurelt ei kauple. Käesoleval aastal näeme me meie arvates spekulantide hirmu üsna mitmel korral. Aktsiaturgudel on toimunud see viimastel nädalatel.

Lasteaias oli üks mäng. Lasteaiakasvataja mängis muusikat ja lapsed kõndisid ringis ning nende ette oli pandud toolid. Probleem oli aga selles, et üks tool oli puudu. Kui muusika peatus, siis pidid kõik istuma, kuid ühele lapsele tooli ei jagunud ja nii ta nö kõrbes ehk oli mängust väljas. Finantsmaailmas käib eelmise aasta märtsikuust muusika kui Fed hakkas majandusse raha pumpama. See muusika lõppeb käesoleva aasta märtsi lõpus ja siis näeme eeldatavasti tormi ning paljude turuosaliste kõrbemist. USA 3nda kvartali majanduskasvust andis 90% riiklik abi. Mõtelge selle peale, mis saab majanduskasvust siis kui stiimulid lõppevad.

Eesti loodab Euroopa turule ja eurole. Euroopa pole suletud süsteem ehk kõik halb ja hea, mis mujal toimub jõuab lõpuks ka vanasse maailma. Me ei näe Euroopas midagi ilusat käesoleval aastal ees. Kreeka, mis on euroala riik, võltsib oma statistilisi aruandeid majanduse hetkeseisust. Jah, lugesite õigesti. Hispaania tööpuudus on 20%. Prantslased üritavad majandust turgutada laenukoorma hirmuäratava kasvatamise abil ning müüvad käesoleval aastal rohkem riigivõlakirju kui Saksamaa. Iirimaa ja Itaalia pole paremas seisus.

Riigi rahvusvaluuta töötab klassikalises mõttes sisuliselt stabilisaatorina. Kui riigil läheb hästi, siis valuuta tugevneb ja see omakorda jahutab majandust. Kui majandusel läheb halvasti, siis valuutakurss nõrgeneb eksportturgude valuutade suhtes ning ühel hetkel hakkab majandus taas kosuma, sest ühe ühiku eksportimisel saadakse rohkem koduvaluutat kui varem (paljud ressusid on ju aga fikseeritud hinnaga). Kreekal puudub see vahend. Sisuliselt peavad nad lootma majanduskonjuktuuri ootamatule paranemisele või välisabile, millel on aga krõbe hind.

Üks valuuta nii erinevatel riikidel tähendab sisuliselt seda, et Tartu maratoni osavõtjatele pannakse kõigile selga ühes suuruses vorm ja inimesed peavad ennast selles veel õnnelikuna tundma ja hea tulemuse saavutama. Esmapilgul võib see kõik meeldiv tunduda kui vaadata värvideküllust, triipe, läikivaid lukke jne, kuid kui vorm selga panna, siis võib ehmatus päris suur olla – eriti neile, kes on endale seni pisut rohkem lubanud ehk on kaalus vahepeal juurde võtnud. Kreeklased peavad nüüd mitu aastat dieeti pidama ja samal ajal kitsa vormiga ringi käima. Palju õnne!

Eesti puudub selles osas valik. Või nii vähemalt väidetakse. Me ei hakka selles osas oma kirjalikku arvamust esitama.

Majanduskriisi juurde tagasi tulles tuleb kindlasti ära mainida üks oluline raamat. Reinhart ja Rogoff on andnud välja ühe huvitava raamatu 250 erineva majanduskriisi kohta, mis toimusid 66-s riigis viimase 800 aasta jooksul. Nende järeldus on järgnev: mida kauem me üritame majanduskriisi mõju leevendada riiklikult, seda hullem on häving. Ülelaenatud majandust ei saa parandada ülelaenamisega.

Käesoleval aastal näeme nii aktsia-, tooraine-, võlakirja- ja valuutadeturgude liikumist pigem alla kui üles. Kui 2011ndat aastat alustame samast kohast, kus täna, siis on meil aasta läinud hästi. See on maksimaalselt positiivne stsenaarium, mida ootame. Aga on ka hullemaid stsenaariume.

Nagu kirjutasime, valitseb hetkel kauplejate ehk lühiajaliste positsioonide turg. Me ei hakka võtma pikaajalisi positsioone, vaid elame üks päev korraga. Need on mängureeglid 2010. aastal.

Kui rääkida aktsiatest, siis ostaksime vaid väheseid aktsiaid ja seda konkreetses sektoris. Nimelt pakuvad meile huvi biotehnoloogia ja eriti just raku-bioloogiaga tegelevad ettevõtted. Veelgi täpsemalt tüvirakkude uurimise ja uute ravimeetodite väljatöötamisega tegelevad ettevõtted. Eesmärk on osta ligemale 5 erineva ettevõtte aktsiaid ja mängida selle peale, et 5 aasta pärast on vähemalt 1 ettevõte teinud pöörase tõusu ja tulemuseks on hea kasum isegi juhul kui 4 ülejäänud ettevõtet on pankrotis. See on ainuke pikaajaline treid, mis meil hetkel töös on.

Juhul kui aktsiad peaksid läbi tegema väga suure kukkumise, siis kindlasti oleme kauplemise eesmärgil nõus soetama valitud pankade aktsiaid ja seda isegi peale eelmise nädala Obama kõnet.

Me lähtume käesoleval aastal oma lühiajaliste kauplemistehingute tegemisel konkreetsetest iseenda hinnangutest. Me pole kunagi tasuta ja ka tasulistele analüüsidele väga suurt tähtsust omistanud, sest analüüse teevad inimesed, kes tavaliselt ise ei kauple. Neile lihtsalt makstakse, et nad midagi ütleksid ja nad teevad seda sadade lehekülgede kaupa. Lugege näiteks erinevate analüütikute 2007. aasta aktsia-, makro-, tooraine-, võlakira- ja muid analüüse ning te saate aru, millest me räägime. Samas on ka analüütikute seas väga väärtuslikke inimesi, David Rosenberg näiteks.

Oleme ka paika pannud käesoleva aasta hinnasuunad, mis igapäevaste kauplemisotsuste tegemisel suurt rolli küll ei mängi, kuid hiljem on sellele vaatamata põnev vaadata, millised olid arvamused ja kuivõrd õiged need olid. Meie hinnangul lõpetavad järgnevate instrumentide hinnad käesoleva aasta tänasega võrreldes järgnevalt:

SP500 aktsiaindeks
Aasta lõikes seisab pigem kindlas vahemikus või liigub koguni alla. Tänastesse hindadesse on sisse arvestatud liiga optimistlik kasvustsenaarium.

Toornafta
On aasta lõpus spekulatiivsest huvist tingituna arvatavasti samal kohal, kuid aasta jooksul kaupleb arvatavasti ka tasemel 60 ja võibolla allpoolgi.

Kuld
Maksimaalne tase, kus võib käesoleval aastal kaubelda on arvatavasti 1350, kuid lõpetab aasta 900-1000 dollari kandis.

Sojauba, nisu, mais
Suveks peaksid hinnad tõusma, kuid aasta lõikes hinnad siiski kukuvad, sest varude tase on ajalooliselt kõrge.

Suhkur, kohvi, puuvill, kakao, apelsinimahl
Lõpetavad aasta tunduvalt madalamal tasemel, kus nad täna kauplevad. Eriti suurt kukkumist näeme ees suhkrul, kus on praegusel hetkel tegemist tõsise mulliga.

EURUSD
Lõpetab 2010. aasta tasemel 1.3000. USA areneb kiiremini ja Euroopa saab taas olema majandusliku edu mõttes sabassörkija.

GBPUSD
Naelal läheb käesoleval aastal euroga võrreldes paremini, kuid dollari osas võib seis üsna võrdne olla. Naela puhul näeme ees tõsiseid poliitilisi tõmbetuuli. Nael võib aasta lõpetada tasemel 1.7000.

USDJPY
Dollar tugevneb jeeni suhtes käesoleval aastal, sest Jaapanilt me laenumahu vähendamise ja majanduskasvu osas väga suuri edusamme ei oota.

2010 saab olema kauplejate aasta. Seega on meil ees veel 11 põnevat kuud.

Head kauplemisaastat!