Mida toob teine kvartal

Aasta esimene kvartal on selleks korraks läbi ja nüüd on mõistlik vaadata ettepoole ning mõelda selle peale, mida võiks oodata teiselt kvartalilt. Nii nagu kirjutasime jaanuaris oma aastaprognoosis näeme me käesolevat aastat läbi mitte nii roosade prillide kui möödunud aastat. Sama kehtib ka teise kvartali kohta. Ent ka keerulistel aegadel on võimalik finantsturgudel kasumit teenida.

Märtsiga lõppes ära USA föderaalreservi programm, mille raames ostsid nad turult üles ca 1 triljoni dollari eest kinnisvaraga tagatud väärtpabereid (mortgage backed securities, MBS). Nimetatud tegevus aitas laenuandjatel puhastada oma bilansse ja tekitada juurde vaba raha, mida uuesti turule välja laenata. Programmi lõpp on seadnud USA kinnisvaraturule suure küsimärgi, sest ilma Fed-i poolse abita hakkavad laenukulud kindlasti kasvama ja on seda juba ka tänaseks teinud kui vaadata 30-aastase kinnisvaralaenu intressi.

Euroopa Keskpank annab edaspidi laene välja senisest kvaliteetsemate tagatiste vastu, inglise keskpanga abiprogramm on ka kohe-kohe lõppemas, hiinlased juba jahutavad majandust müües valitsuse võlakirju ja karmistades pankade reservinõudeid. Ehk siis sisuliselt on maailma majanduselt võetud ära kargud ja edaspidi näeme seda, kas majandusruum suudab ka omal jõul edasi toimida.

Aastal 2007 nägid 99% analüütikutest ette vaid tõusu jätku. Nüüd nähakse ette uue tõusu jätkumist ehk uut majanduse kasvufaasi. Analüütikutel on reeglina vale arusaam toimuvast ja nende hinnangute alusel ei tasu sõtta minna. Tõde tuleb leida ise, mis sellest, et see on alati peaaegu võimatu.

Igasugune keskpankade ja valitsuste sekkumine paneks Keynesi kindlasti rõõmustama, kuid see rõõm meie jaoks võib olla üsna lühiajaline. Erasektorit peetakse reeglina efektiivsemaks toimetajaks, miks arvavad siis paljud, et igasugune päästeoperatsioon peab ilmtingimata lähtuma keskvalitsuse poolelt. Ja kas peab üldse tormama päästma kõiki ja kogu aeg? Laissez-faire on meie hinnangul igas olukorras parim alus probleemide lahendamiseks. Täna on üheks kõige teravamaks küsimuseks, kes päästab keskpangad ja valitsused kui neil peaks võhm otsa saama?

2008. aastal süüdistasid G.W. Bush, inglaste Brown ja teised finantssektorit liiga kergekäelises laenamises ja erasektorit laenuhulluses. Täna, kui erasektor on oma laenumahte vähendamas, on nende asemele asunud valitsused ja keskpangad. Ehk siis tõesena tundub enam kui 200 aastat vana ja võibolla veel enamgi mõte, et:

Mida me õpime ajaloost on see, et me ei õpi ajaloost.

Kui 2008. aastal tekkis õhupalli sisse auk, siis oleks võinud sellel õhupallil lasta tühjaks minna ning siis oleks võinud võtta uue õhupalli, sest kust need majandustsüklid ikka tulevad. Mida aga valitsused ja keskpangad tegid on see, et nad võtsid selle sama katkise õhupalli ja on siiani seda jätkusuutlikuks õhupalliks üritanud puhuda jättes muide mulje, et see on täiesti mõistlik ja ainuõige. Jääb vaid üle nõustuda Hardo Pajula hiljutise arvamusega rumaluse võidukäigust kuigi tema arvamus käis pisut teise ühiskonnaklassi kohta.

Vaadates peale tänastele hindadele, olgu selleks toorained, aktsiad või võlakirjad, siis tekib meil küll tunne, et ühest kuristikust alla kukkudes ja ellu jäädes oleme kohe kiirust kogudes jõudmas uue kuristiku ääreni. See kuristik võib saabuda juba 20. aprillil kui kreeklased peavad 8 miljardi euro eest võlakirju lunastama. Tänaseks lõppenud ekspansiivne rahapoliitika on kaotanud ära võimaluse, kus kõik riigid saavad ilusate silmade eest valimatult laenukoormust suurendada õigustades ennast eesolevate kasvuaastatega. Aga mis siis kui kasvu ei tulegi järgmise 5 aasta jooksul? Me võime küll eksida, kuid maainimese terve mõistus ütleb seda, et üleliigsest laenamisest tingitud kriisi ei saa jätta seljataha uue üleliigse laenamisega olgu selleks uueks laenajaks kes tahes.

Tänane toornafta hind tasemel 85 dollarit barreli eest on näkkusülitamine tervele majandusmõtlemisele. Uuelt kvartalilt ootame sellele vaatamata hinna püsimist samal tasemel või isegi kõrgemal, sest spekulatiivset raha on turul liiga palju ja oleme uue mulli tunnistajateks. Rahamassi vastu ei maksa sõdida, olgu selleks siis tark või rumal raha. Toornafta hinda toetavad lähematel kuudel ka sesoonsed asjaolud.

Maagaas on muutunud rämpskaubaks, mida müüakse kinnisilmi olenemata hinnast. Igaaastane aprillialguse tõus on ära jäänud, lisaks varjutab hinda uute tehnoloogiate turuletulek, mille tulemusena saab USA ühel hetkel heal juhul kogu maailma suurimaks maagaasi tootjaks. Maagaasi ETF (sümbol UNG) mängib samuti oma rolli, sest seal on suur osa fonde endiselt pikad ja käib kibekiire ja väsimatu positsioonide vähendamine. Viimastel kuudel on üsna paljud kauplejad, ka Eestis tegutsevad, jäänud sõna otseses mõttes rongi alla, sest paljud ei suutnud nii suurt hinna kukkumist ette näha. Sellele vaatamata ootame gaasilt endiselt kehva kvartalit.

Bensiini hind peaks New Yorgi börsil kuni maikuuni tõusma. Ehk siis hetkel käib varude suurendamine suviseks sõiduhooajaks. See on igaaastane trend.

Kulla osas näeme kvartaliks ette hinna püsimist vahemikus 1050-1250. Ise oleme kulda viimasel ajal mõõdukalt müünud. Samas vase, hõbeda, raua ja mõne teise metalli osas oleme suhteliselt positiivselt meelestatud. Tootjad on hakanud kokkuleppeliselt hindu tõstma, mis meenutab kangesti 1930. aasta algust maailma finantsturgudel. Kõik me teame, mis juhtus tööstusettevõtetega peale seda.

Aktsiatelt ootame aprilli keskpaigast alates languse algust. Kvartal peaks tulema suhteliselt punane kui just keskpangad uute programmidega välja ei tule. Esimeste ettevõtete kvartalitulemusteni (Alcoa, Goldman Sachs jne) peaksid aktsiaturud ülespoole üritama liikuda, kuid peale seda paluks küll mõni turvalisem koht endale otsida. Aktsiaturge varjutab ka Euroopa riikide võlaprobleem, hiinlaste majanduspoliitika karmistumine, oodatavad intressitõusud nii Austraalias, Kanadas kui ka mitmetes arenguriikides nii Aasias kui ka Lõuna-Ameerikas.

USA riigivõlakirjade liikumise ennustamine on väga tänamatu töö ja ega meie jaoks polegi väga oluline kuivõrd täpne see prognoos on. Kui aktsiad langema hakkavad, siis see toetab kindlasti võlakirju. Samas igakuine USA võlakirjade emissioonimaht on ikka uskumatult suur ja viimastel oksjonitel on ostjate arv hakanud vähenenema. Seega on USA jaoks riikliku julgeoleku tähtsusega operatsioon, mis suunaks investorid võlakirju ostma. Kõige lihtsam on seda teha nii kui genereerida üks ilus ja ootamatu aktsiaturgude karuturg. Ja seda ilma naljata.

Viimastel kvartalitel oleme oma kauplemistegevuses lähtunud võimalusest, et Iraani osas võib tulla ootamatuid sündmusi. See tähendab, et energiate ja metallidega oleme suhteliselt ettevaatlikult kaubelnud. Seda kõike kirjutades peab aga tunnistama, et sellise võimaluse realiseerumine on suhteliselt ebatõenäoline, sest ameeriklased on niikuinii juba kahes sõjas ning kodus oleks neil üsna raske uut sõda põhjendada. Iisraeliga on aga juba teine teema, võttes arvesse ka seda, kuivõrd lähedal on Iraan neile. Selles osas, kas Iraan arendab tuumarelvi või mitte ei hakka me oma arvamust välja ütlema.

Nisu osas näeme ette tõusu, sest tänaseks on kõik negatiivsed uudised juba hindadesse sisse arvestatud. Nisu tõus võib tulla seega isegi sesoonsele trendile vastupidine. Sojaubade ja ka maisi osas näeme käesoleval kvartalil ette tõusu, seda küll üsna marginaalsena. Maisi toetab hetkel ka energiate tõus.

Apelsinimahl langeb. Kakao langeb. Puuvill tõuseb. Suhkur langeb, sest on muutunud samasuguseks rämpskaubaks nagu maagaas. Veel tänagi on Indias, Brasiilias ja ka Hiinas terve rida tootjaid, kes ei suutnud tipus oma toodangut maha müüa ja igasugust tõusu kasutavad nad siin 100% müügiks ära. Kui suhkur kuu aega tagasi 20 punkti peal oli, siis ei uskunud keegi kui ütlesime, et läheb 15-ni välja. Täna on 15-ni jäänud vaid juuksekarv. Pull läheb üles mööda treppi, karu aga lendab aknast alla.

Valuutaturg on hetkel kõige põnevam turg. Kui läheb nii, et aktsiad kukuvad, Kreeka kukub ja jätkub eurotsooni riikide laenukoorma kasv, siis EUR/USD teises kvartalis helgeid päevi väga palju ei näe. Mis kõige olulisem, euro langus dollari suhtes on ju ka Euroopa eksportriikide enda huvides. Siin käivad ikka väga suured mängud hetkel.

Jaapani jeen võib dollari suhtes natuke kaotatud maad tagasi teha. Austraalia dollari, kanada dollari ja naela suhtes jääb ta aga peksupoisiks.

Inglise nael on viimasel ajal kosunud tänu paranevatele majandusnäitajatele. Siin peame aga meeles pidama, et ka inglased on kunstlikult majanduse kasvule pööranud. Samas inglise naela puhul tuleb alati silmas pidada, et inglased on tihedalt seotud USA-ga ehk siis kui ameeriklastel hakkab hästi minema, siis ka inglastel. Inglastel hakkab reeglina kiiremini majandus kosuma kui eurotsoonil.

Kanada dollar on hetkel kõige huvitavam valuuta. Kui nafta täitsa 0-ni välja ei kuku, siis võib kanada dollariga luurele minna küll. Märksõnadeks on siin majanduskasv, inflatsioon, baasintressi tõusutsükli algus jne. Austraalia dollar on selles osas natuke juba ees, kuid ootused peaksid kanadalast isegi austraalia dollari osas rohkem soosima.

Eesti majanduse osas oleme hetkel suhteliselt positiivselt meelestatud. Ekspordimahu kasv võrreldes impordiga on olnud muljetavaldav. Lisaks toetab meid 1. jaanuar 2011 kui peaks euro saabuma. Euro iseenesest on paljude riikide majanduse korralikult käima tõmmanud. Samas see efekt ei saa olema kuigi pikaajaline, sest sisuliselt on ju meil juba ka täna euro kasutusel.

Esimeses kvartalis kauplesime kõige enam kulla, toornafta, valuutade, suhkru, kohvi, apelsinimahla, puuvilla, sojaubade ja võlakirjade futuuride ning optsioonidega. Oleme viimastel kvartalitel üha enam kaubelnud intressitoodetega, milleks on eelkõige USA 30-päeva fedi intressimäära futuur ja eurodollari futuur. Juuni eurodollari futuuriga oleme hetkel pikad (jutt käib siin ikka Euroopas deponeeritud dollari intressimäärast, mitte valuutapaarist).

Teine kvartal peaks aga tõeline maiuspala tulema. Edukat kauplemist!

2010 tuleb oodatust kehvem aasta

2010. aasta finantsturud on mõeldud vaid kauplejatele. See pole aeg aktsiate ja indeksite ostuks eesmärgiga hoida positsioone järgmised 10 aastat. Need, kes soovivad istuda rahulikult oma positsioonide otsas ja loodavad näha kuust-kuusse tõusu peavad meie hinnangul käesoleval aastal pettuma. Tegelikult saab see aasta olema ootamise aasta. Möödunud aasta viimastel kuudel kirjutasime pidevalt, et aktsiate hinnad ei peegelda reaalsust ja on liiga kõrgel tasemel. Ootasime kogu aeg kukkumist, mis ongi tänaseks kätte jõudnud ja jätkub veel. Ka toorainete osas ootame samasugust kukkumist.

Möödunud aasta oleks olnud väga kehva kui valitsused ja keskpangad poleks majandusse nii palju rahasüste teinud. Seda üllatavam on asjaolu, et arenenud riigid ei näinud ka eelmisel aastal ei korraliku majanduskasvu taastumist ega ka tööjõuturu kosumist. Käesoleval aastal lõppevad paljud stimuleerimisprogrammid ehk siis majanduselt võetakse abirattad alt ära ja tuleb iseseisvalt hakkama saada. Eriti just arenenud riikidele (USA, Inglismaa, Euroopa suurriigid, Jaapan jpt) saab 2010 olema peeglisse vaatamise aasta, kus meeldivaid üllatusi saab olema tunduvalt vähem kui oodatakse.

Arenguriikidel nagu Hiinal ja Indial peaks endiselt suhteliselt hästi minema ning see saab jätkuvalt toetama dollarit, kuna maailma kaubavahetus on dollaripõhine. Lisaks on ameeriklased oma stiimulitega suutnud seni kõige paremini hakkama saada. Maailm on endiselt suures mahus dollaris lühike, mis tähendab seda, et korrektsioonid saavad olema kiired ja valulikud.

Valuutade osas võiks hoida USA, kanada ja austraalia dollari ning shveitsi frangi poole, kuid tuleb arvestada juba toimunud nimetatud valuutade tugevnemisega. Massimeedia on suutnud paljud uskuma panna dollari nõrkuse ja koguni hävimise osas. Meie hinnangul on see rumalus. Kõik riigid ja keskpangad hoiavad suurt osa oma reservidest dollarites. Kuigi USA-l on omad probleemid ja seega ka dollaril peame me endalt küsima, kas eksisteerib mõni teine valuuta, mida maailma keskpangad saaksid suurtes kogustes osta/müüa? Vastus on EI. Euro? Euro on paljude tõsiste majandusmõtlejate jaoks lihtsalt eksperiment, mis ei pruugi lõppeda kuigi hästi. Kui korjata kokku suur hulk erinevaid hammasrattaid, siis nende kokkupanemine on põhimõtteliselt võimatu. Euro puhul aga just seda üritatakse teha. Mida keerulisem majandusseis parasjagu valitseb, seda rohkem ilmub nähtavale euro puudusi ja raginat.

Käesolev majanduskriis on eriline. Inglise keelses kirjanduses räägitakse käesolevast majanduskriisist kui riskide vähenemise majanduslangusest (deleveraging recession), mille kestel kukub märgatavalt laenude maht ja pankade poolt kasutatav võimendus. McKinsey Instituut lasi hiljuti välja ühe mahuka uuringu tulemused, mis võrdlevad erinevaid majanduskriise, nende põhjuseid, tulemusi ja õppetunde [LINK].

Meie probleemiks on see, et me laenasime liiga palju (kogu maailm) ja peame nüüd oma laene tasuma olukorras, kus varade hinnad (kinnisvara, aktsiad jne) on tunduvalt allpool, kus meie need ostsime. See vahe laenukohtuse ja varade reaalse väärtuse vahel on meie karistus liigse ahnuse eest, mida peame kandma veel aastaid ja võibolla koguni 8 aastat nagu soomlased 90ndatel aastatel. McKinsey uuringu kohaselt järgneb kiire laenukasvuga perioodile tavaliselt 6-7 aastane madala majanduskasvuga nö riskide vähendamise periood, kus tasutakse oma laenukohusti, ei tarbita, eksisteerib kõrge tööpuudus, riigid elavad eelarvedefitsiidiga jne. Ja vaatame tõele näkku, laenukasv on olnud ikka meeletu:

Kui vaadata viimase 100 ja enama aasta majanduskriise, siis reeglina lõppesid nad tänu ekspordi ja tootlikkuse kasvule. Nii tulid majanduskriisist 98nda aasta lõpus välja näiteks Indoneesia ja mitmed teised Aasia riigid kui ka meie põhjanaaber Soome. Majanduskriisist väljumine eeldab seda, et kuskil eksisteerib grupp riike, kellel läheb hästi ning kes impordivad tavapärasest enam. Täna selliseid suuri tarbijaid pole, ka heal järjel olev Hiina on viimasel ajal oma laenukasvu hakanud pidurdama ja keegi ei tea, mis saab Indiast. Teisisõnu USA kadus maailma kaupade tarbijana ära ja tema asemele pole tekkinud ega ka saagi lähiaastatel tekkida mitte ühtegi teist riiki. Seega ootab meid ees olematu majanduskasvuga aastate aeg.

Madal tarbimine tähendab hindade langust. Kui mitte seda, siis ei liigu hinnad ka üles, pigem seisavad ühel tasemel. Seega on tänased aktsiate, toorainete ja kinnisvara hinnad endiselt liiga kõrgel tasemel. Aktsiate tänastesse hindadesse on sisse arvutatud liiga optimistlikud prognoosid tarbimise kasvu osas. See on ka ainuke põhjus, miks insaiderid kuust-kuusse oma ettevõtete aktsiaid börsil müüvad.

Toornafta hind 70 dollarist kõrgemal on solvang tervele majandusmõtlemisele. Sama kehtib vase, hõbeda, kakao, kohvi, suhkru, apelsinimahla, maagaasi ja paljude teiste toorainete kohta. Me võime siin ja seal kohata kiiremaid hindade ülessööste, kuid pikemas perspektiivis peavad ka toorainete hinnad tänaselt tasemelt allapoole liikuma, et peegeldada reaalset pakkumise/nõudluse suhet.

Aasta aega tagasi kui Obama USA presidendiks sai rääkis ta liigsest laenamisest ja selle hukatuslikust mõjust majanduslikku jätkusuutlikkusse. Laenamine pole aga tänaseks lõppenud. Kuigi erasektor enam oma laenukohustusi ei kasvata on nende rolli üle võtnud valitsused ja keskpangad. Valitsused teevad täna sisuliselt sama, milles nad aasta aega tagasi kritiseerisid erasektorit ja panku. Selle tegevuse tulemusena riskid mitte ei kahane süsteemis, vaid suurenevad veelgi.

Loomulikult tuleb kriisi haripunktis majandusruumi riiklikult toetada, kuid mida kauem seda tegakse, seda rängem saab olema hilisem laenude tagasimaksmine. USA riigisektor laenas möödunud aastal suurusjärgus 1.5 triljonit dollarit ja teeb sama ka käesoleval aastal. Inglased, prantslased, sakslased, jaapanlased jne, kõik laenavad ja suurendavad tulevaste perioodide maksukoormust. Ja võttes arvesse paljude riikide demograafilist olukorda, eelkõige elanikkonna vananemist, siis surve eelarvele aina suureneb. Täna tuleks tunduvalt rohkem eelarvet kärpida, sest 10 või ka 20 aasta pärast ootab meid uus probleem, kust leida raha, et maksta suurenevale massile pensionit, ravikindlustust jne.

USA era- ja riigisektori võla kasv on olnud uskumatult kiire ja uued kohustused tulevad pidevalt peale:

Lähemate aastate jooksul kohtame võlakirjaturul väga kiireid ja paljude jaoks valulikke liikumisi. On arusaadav, et käesolev kriis peab päädima võlakoorma vähenemisega, sest suur võlakoorem oligi majanduskriisi tekkimise põhjuseks. Kui me laenukoormat alla ei suuda tuua, siis majanduskriisid saavad olema aina intensiivsemad ja sagedasemad.

Kui lisaks erasektorile hakkab ka riigisektori võlakoormus ühel hetkel kahanema, siis selle tulemuseks peaks olema hindade paigalseis või koguni deflatsioon, sest raha ei lähe tarbimisse, vaid laenude tagasimaksmisele. Sellises keskkonnas intressimäärad tavaliselt langevad. Samas me ei näe lähiaastatel ette väga olulist eelarvedefitsiidi vähenemist näiteks USA ja paljude teiste oluliste riikide puhul. Eelarve vastutustundetu defitsiit ja kohaliku turu võimetus seda defitsiiti ise finantseerida tähendab aga riigivõlakirjade tootluste kasvu USA kontekstis kohe kindlasti. See on ka põhjus, miks Pimco on viimase poole aasta jooksul oma võlakirjapositsioone vähendanud, sest lühiajaline võlakirjade hindade kukkumine võib üsna valus olla.

Mitmed kauplejad on kunagi öelnud, et kui nad peaksid surema ja saaksid tagasi tulla, siis nad sünniksid võlakirjaturuna. Võlakirjaturg on maailma kõige mõjuvõimsam turg ja tema lõplik sõna majanduskriisi ja sellega toimetulemise osas on veel ütlemata.

Jaapan suutis 20 aastat vastutustundetult oma võlakoormat kasvatada, kuid nende võlakirjade ostjateks olid jaapanlased ise. USA valitsus ei saa loota USA eratarbijale, sest nende huvi puudub. Seega peavad võlakirjade tootlused huvi tekitamiseks tõusma. Võlakirjade tootluste kasv kergitab aga ka pikaajaliste eluasemelaenude hindu ning annab sellega tarbijale täiendava löögi kui nii peaks juhtuma. Ja need tarbijad leiavad üha raskemini tööd ehk töötavate inimeste osakaal kogu rahvastikuga võrreldes aina kahaneb:

USA üle 10%-ne tööpuudus pärsib ettevõtete arengut, sest aina vähem on ostujõulisi tarbijaid. Negatiivne konjuktuur ongi viinud selleni, et erasektor on hakanud hirmust säästma ning võtab vähem laenu, mille tulemusena kukub ka laenumahu aastane kasv. Erasektor on oma vigadest teatud mõttes õppinud, kuid nende asemele on asunud riik.

Võiks küsida, miks kirjutame pidevalt just USA majandusest. Põhjus on väga lihtne. Enam kui 100 aastat on maailma majanduse mootoriks olnud USA majandus, sinna eksportinud riigid on tulnud toime lokaalsete kriisidega ehk siis lõppkokkuvõttes on kõik lõppenud hästi. Käesoleva majanduskriisi ajal läheb aga ka USA-l halvasti ning peale tema ei näe me ühtegi teist riiki, kes suudaks oma majanduskasvuga tõmmata kaasa ka globaalse majanduse. Hiina on tugev, kuid mitte kõikvõimas ja nemad on hakanud samal ajal kui teised vaevlevad kriisis oma majandust hoopis jahutama, mis lõppkokkuvõttes tõmbab arenenud riikidellt veel täiendavalt vaiba jalgade alt.

Me ei näe ette hüperinflatsiooni, sest me ei näe ette kiiret majanduse ja tööturu kosumist. Seega jäävad ka keskpankade baasintressid pikaajaliselt madalaks, kuid nii ei pruugi minna riigivõlakirjade tootlustega. Inflatsioonimäära kasvu tõenäosus muidugi eksisteerib, sest Fedi president Bernanke ei taha näha kordumas seda, mis juhtus USA-s 1937ndal aastal.

Meil kui ühiskonnal pole häid otsuseid, on vaid halvad ja halvemad. Täna laenude abil üleval hoitav majandusruum tundub kõigile küll meelt mööda, kuid need laenud tuleb ju kunagi tagasi maksta. Uuringutega on leidnud kinnitust fakt, et kui riigisektor laenab tavapärasest rohkem, siis erasektor hakkab säästma, sest ta näeb riigi laenamise taustal ette maksude tõusu.

Mõnel pool maailmas on näha juba majanduskeskkonna paranemise märke. Sisuliselt on see statistiline kosumine, sest võrdlusbaasiks on jube 2009. aasta algus ja veelgi jubedam 2008. aasta. Me usume, et 2007. aasta aktsiaturgude, kinnisvaraindeksite ja toorainete kõrgtasemeid me järgneva 5 aasta jooksul ei näe. Seda muidugi juhul kui Fed ei otsusta dollarit hävitada ja ei lase tekkida hüperinflatsioonil.

Tööjõuturg ei USA-s, Euroopas ega ka Eestis ei kosu käesoleval aastal märgatavalt, sest meil pole kasvumootorit. Planeet Maa pole kummist, mida saaks kogu aeg venitada. Peame õppima hakkama saama sellega, mis meil on. Pole võimalik stsenaarium, kus kõikide inimeste heaolu pidevalt kasvab. Keskajaga võrreldes on kindlasti kõikide inimeste heaolu kasvanud, kuid me loodame ju kõik palju enamat.

Saalomoni saarte juures asub Anuta saar, mis on Polüneesia saarte seas kõige väiksem pideva asustusega (ca 300 inimest) saar. Sealsed inimesed elavad täielikus harmoonias ümbritseva keskkonnaga. On imepärane vaadata, kuidas lihtsad ja inimlikud põhimõtted lasevad kõigil eksisteerida jätkusuutlikult ja elamisväärselt. Inimkond võiks olla rohkem hoolivam ja vähem ahne ning vallutusmeelne.

Anuta saarest kaugel eemal asub Lihavõttesaar, mis on meie jaoks ainulaadne võimalus näha seda, mis juhtub inimkonnaga siis kui jätkatakse samal kursil. Lihavõttesaar oli kunagi asustatud troopilise metsaga, mis oli väga liigirikas. Saare algsed elanikud sarnanesid väga tänaste inimestega, kes tahtsid oma naabritest näida edukamad ja jõukamad. Iga perekond oli väliselt seda jõukam, mida suurem kivist raidkuju talle kuulus. Nii käis pidev teineteise ületrumpanine ja kivikujude valmistamiseks ning transportimiseks võeti lõpuks maha kogu mets, hävisid saare loomad ja linnud ning lõpuks ka elanikud ise, sest metsade kadumisega kadus toit, ehitusmaterjal jne ning algas omavaheline sõdimine elu nimel. Täna on saar kaetud vaid väga hõreda taimestikuga ja seal valitseb tühjus.

Industrialiseerumine ja tarbimisühiskond on meid viimas sama stsenaariumi suunas. Tasub minna näitkes Hiina tööstuspiirkondadesse või vaadata, mis toimub nendel väljadel, kus Aserbaidzhaanis on nafta ammutamisega tegeletud.

Majanduskriis on kogu inimkonna jaoks võimalus vaadata peeglisse ja teha korrektuure. Liigne sinisilmsus oleks oodata mingisuguseid suuri korrektuure, kuid väike lootus on alati.

Hiina on täisväärtuslik tööstusriik ning paljude arvates tõmbab just Hiina meid globaalsest majanduskriisist välja. Meie seda ei usu. Me arvame, et globaalne jätkusuutlik majanduskasv tuleb tagasi 5 aasta pärast ja seda peale laenumahtude kahanemist ning säästude ja seega ka kindlustunde kasvu. Hiinlased vajutavad ju hetkel ka ise pidurit.

Tegelikult on tänu riikide stimuleerimispakketidele ja keskpankade rahasüstidele tekkinud väga suur hulk spekulatiivset raha, mis maailmas kiiresti ringi liigub ja häid teenimisvõimalusi otsib. Spekuleerimine on üks nendest põhjustest, miks oleme majanduskriisi tunnistajateks. See sama spekulantide raha tõstis 2009ndal aastal aktsiaturge, tooraineid ja võlakirju. Spekulatiivse raha puhul on aga see probleem, et ta satub kiiresti paanikasse. Seda paanikat oleme näinud ka viimastel nädalatel nii aktsia- kui ka tooraineturgudel.

Raha on kahte tüüpi. On tark raha ja on rumal ehk spekulatiivne raha. Tark raha liigub aeglasemalt ja ta arvestab enda mõjuga keskkonnale. Spekulatiivne raha on aga destruktiivse olemusega ja võib lühemal ajaperioodil lüüa segamini kõik turud, sest tark raha sellises olukorras tavaliselt suurelt ei kauple. Käesoleval aastal näeme me meie arvates spekulantide hirmu üsna mitmel korral. Aktsiaturgudel on toimunud see viimastel nädalatel.

Lasteaias oli üks mäng. Lasteaiakasvataja mängis muusikat ja lapsed kõndisid ringis ning nende ette oli pandud toolid. Probleem oli aga selles, et üks tool oli puudu. Kui muusika peatus, siis pidid kõik istuma, kuid ühele lapsele tooli ei jagunud ja nii ta nö kõrbes ehk oli mängust väljas. Finantsmaailmas käib eelmise aasta märtsikuust muusika kui Fed hakkas majandusse raha pumpama. See muusika lõppeb käesoleva aasta märtsi lõpus ja siis näeme eeldatavasti tormi ning paljude turuosaliste kõrbemist. USA 3nda kvartali majanduskasvust andis 90% riiklik abi. Mõtelge selle peale, mis saab majanduskasvust siis kui stiimulid lõppevad.

Eesti loodab Euroopa turule ja eurole. Euroopa pole suletud süsteem ehk kõik halb ja hea, mis mujal toimub jõuab lõpuks ka vanasse maailma. Me ei näe Euroopas midagi ilusat käesoleval aastal ees. Kreeka, mis on euroala riik, võltsib oma statistilisi aruandeid majanduse hetkeseisust. Jah, lugesite õigesti. Hispaania tööpuudus on 20%. Prantslased üritavad majandust turgutada laenukoorma hirmuäratava kasvatamise abil ning müüvad käesoleval aastal rohkem riigivõlakirju kui Saksamaa. Iirimaa ja Itaalia pole paremas seisus.

Riigi rahvusvaluuta töötab klassikalises mõttes sisuliselt stabilisaatorina. Kui riigil läheb hästi, siis valuuta tugevneb ja see omakorda jahutab majandust. Kui majandusel läheb halvasti, siis valuutakurss nõrgeneb eksportturgude valuutade suhtes ning ühel hetkel hakkab majandus taas kosuma, sest ühe ühiku eksportimisel saadakse rohkem koduvaluutat kui varem (paljud ressusid on ju aga fikseeritud hinnaga). Kreekal puudub see vahend. Sisuliselt peavad nad lootma majanduskonjuktuuri ootamatule paranemisele või välisabile, millel on aga krõbe hind.

Üks valuuta nii erinevatel riikidel tähendab sisuliselt seda, et Tartu maratoni osavõtjatele pannakse kõigile selga ühes suuruses vorm ja inimesed peavad ennast selles veel õnnelikuna tundma ja hea tulemuse saavutama. Esmapilgul võib see kõik meeldiv tunduda kui vaadata värvideküllust, triipe, läikivaid lukke jne, kuid kui vorm selga panna, siis võib ehmatus päris suur olla – eriti neile, kes on endale seni pisut rohkem lubanud ehk on kaalus vahepeal juurde võtnud. Kreeklased peavad nüüd mitu aastat dieeti pidama ja samal ajal kitsa vormiga ringi käima. Palju õnne!

Eesti puudub selles osas valik. Või nii vähemalt väidetakse. Me ei hakka selles osas oma kirjalikku arvamust esitama.

Majanduskriisi juurde tagasi tulles tuleb kindlasti ära mainida üks oluline raamat. Reinhart ja Rogoff on andnud välja ühe huvitava raamatu 250 erineva majanduskriisi kohta, mis toimusid 66-s riigis viimase 800 aasta jooksul. Nende järeldus on järgnev: mida kauem me üritame majanduskriisi mõju leevendada riiklikult, seda hullem on häving. Ülelaenatud majandust ei saa parandada ülelaenamisega.

Käesoleval aastal näeme nii aktsia-, tooraine-, võlakirja- ja valuutadeturgude liikumist pigem alla kui üles. Kui 2011ndat aastat alustame samast kohast, kus täna, siis on meil aasta läinud hästi. See on maksimaalselt positiivne stsenaarium, mida ootame. Aga on ka hullemaid stsenaariume.

Nagu kirjutasime, valitseb hetkel kauplejate ehk lühiajaliste positsioonide turg. Me ei hakka võtma pikaajalisi positsioone, vaid elame üks päev korraga. Need on mängureeglid 2010. aastal.

Kui rääkida aktsiatest, siis ostaksime vaid väheseid aktsiaid ja seda konkreetses sektoris. Nimelt pakuvad meile huvi biotehnoloogia ja eriti just raku-bioloogiaga tegelevad ettevõtted. Veelgi täpsemalt tüvirakkude uurimise ja uute ravimeetodite väljatöötamisega tegelevad ettevõtted. Eesmärk on osta ligemale 5 erineva ettevõtte aktsiaid ja mängida selle peale, et 5 aasta pärast on vähemalt 1 ettevõte teinud pöörase tõusu ja tulemuseks on hea kasum isegi juhul kui 4 ülejäänud ettevõtet on pankrotis. See on ainuke pikaajaline treid, mis meil hetkel töös on.

Juhul kui aktsiad peaksid läbi tegema väga suure kukkumise, siis kindlasti oleme kauplemise eesmärgil nõus soetama valitud pankade aktsiaid ja seda isegi peale eelmise nädala Obama kõnet.

Me lähtume käesoleval aastal oma lühiajaliste kauplemistehingute tegemisel konkreetsetest iseenda hinnangutest. Me pole kunagi tasuta ja ka tasulistele analüüsidele väga suurt tähtsust omistanud, sest analüüse teevad inimesed, kes tavaliselt ise ei kauple. Neile lihtsalt makstakse, et nad midagi ütleksid ja nad teevad seda sadade lehekülgede kaupa. Lugege näiteks erinevate analüütikute 2007. aasta aktsia-, makro-, tooraine-, võlakira- ja muid analüüse ning te saate aru, millest me räägime. Samas on ka analüütikute seas väga väärtuslikke inimesi, David Rosenberg näiteks.

Oleme ka paika pannud käesoleva aasta hinnasuunad, mis igapäevaste kauplemisotsuste tegemisel suurt rolli küll ei mängi, kuid hiljem on sellele vaatamata põnev vaadata, millised olid arvamused ja kuivõrd õiged need olid. Meie hinnangul lõpetavad järgnevate instrumentide hinnad käesoleva aasta tänasega võrreldes järgnevalt:

SP500 aktsiaindeks
Aasta lõikes seisab pigem kindlas vahemikus või liigub koguni alla. Tänastesse hindadesse on sisse arvestatud liiga optimistlik kasvustsenaarium.

Toornafta
On aasta lõpus spekulatiivsest huvist tingituna arvatavasti samal kohal, kuid aasta jooksul kaupleb arvatavasti ka tasemel 60 ja võibolla allpoolgi.

Kuld
Maksimaalne tase, kus võib käesoleval aastal kaubelda on arvatavasti 1350, kuid lõpetab aasta 900-1000 dollari kandis.

Sojauba, nisu, mais
Suveks peaksid hinnad tõusma, kuid aasta lõikes hinnad siiski kukuvad, sest varude tase on ajalooliselt kõrge.

Suhkur, kohvi, puuvill, kakao, apelsinimahl
Lõpetavad aasta tunduvalt madalamal tasemel, kus nad täna kauplevad. Eriti suurt kukkumist näeme ees suhkrul, kus on praegusel hetkel tegemist tõsise mulliga.

EURUSD
Lõpetab 2010. aasta tasemel 1.3000. USA areneb kiiremini ja Euroopa saab taas olema majandusliku edu mõttes sabassörkija.

GBPUSD
Naelal läheb käesoleval aastal euroga võrreldes paremini, kuid dollari osas võib seis üsna võrdne olla. Naela puhul näeme ees tõsiseid poliitilisi tõmbetuuli. Nael võib aasta lõpetada tasemel 1.7000.

USDJPY
Dollar tugevneb jeeni suhtes käesoleval aastal, sest Jaapanilt me laenumahu vähendamise ja majanduskasvu osas väga suuri edusamme ei oota.

2010 saab olema kauplejate aasta. Seega on meil ees veel 11 põnevat kuud.

Head kauplemisaastat!

Optsioon – mis see veel on?

Optsioon annab omanikule õiguse osta (ostuoptsioon ehk call option) või müüa (müügioptsioon ehk put option) kindlaks määratud ajal tulevikus kindel kogus finantsvara varem kokkulepitud hinnaga (tehinguhind ehk strike price). Optsioonide puhul pole optsiooni ostjal kohustust kokkulepitud tehingut teha ja sellise õiguse eest tuleb maksta. Optsiooni eest makstavat summat nimetatakse optsioonipreemiaks. Optsiooni ostmisel on risk piiratud makstud preemia suurusega, rohkem kaotada pole võimalik. Üks optsioonileping on tehtud enamasti 100-le aktsiale. Kuigi enamus optsioone ongi seotud aktsiatega, siis lisaks kaubeldakse väga aktiivselt ka toorainefutuuride optsioonidega.

Optsiooniomanikule ei laiene aktsiaomaniku õigused, tal puudub üldkoosolekul hääleõigus ning samuti ei ole tal õigust dividendidele. Optsioonid on suure finantsvõimendusega instrumendid, väikese tagatisega on võimalik soetada suuri positsioone. Kui kõrge riskitase ei ole sulle sobilik, siis soovitame optsioonidega mitte kaubelda.

Kui suurem osa inimestest kaupleb aktsiatega, siis eksisteerib ka pisut väiksem grupp inimesi, kes kauplevad optsioonide ja ka futuuridega. USA-s on optsioonikauplejaid üsna palju, kuid Eesti vähem. Tegelikult piisab kahest käest, et lugeda üles kõik need inimesed, kes on Eesti edukad optsioonikauplejad.

Optsioonilepingud sündisid algselt aktsiate kauplemiseks, kuid tänaseks on tekkinud optsioonid ka näiteks aktsiaindeksitele, toorainetele, võlakirjadele ja ka valuutadele.

Kõige enam kaubeldakse optsioonidega just järgnevatele instrumentidele:

• Aktsiad – eelkõige New Yorgis ja Londonis kaubeldavad aktsiad 
• Aktsiaindeksid – SP500, Dow Jones Industrials, Hang Seng, DAX ja teised
• Energiad – toornafta, maagaas, bensiin, kütteõli
• Metallid – kuld, hõbe, vask
• Teraviljad – sojauba, nisu, mais, riis
• Kergained – suhkur, puuvill, kakao, kohvi, apelsinimahl
• Valuutad – euro, inglise nael, jaapani jeen, šveitsi frank, kanada dollar, austraalia dollar
• Intressitooted – USA 30-aastane võlakiri, USA 10-aastane võlakiri, 30 päeva Fed funds

Esimene asi, mille peale kauplemissoovi tekkides mõeldakse on kus avada kauplemiskonto. Kuigi ka Eesti mõned maaklerid pakuvad optsioonide ja futuuridega kauplemise võimalust, tuleks nende teenuste kasutamisest siiski loobuda ja seda väga lihtsatel põhjustel. Esiteks on Eesti maaklerite teenustasud tunduvalt kallimad USA maaklerite poolt pakutavast (normaalne 1 optsioonilepingu tehinguhind peaks jääma kindlasti alla 3 USA dollari). Teiseks puudub meie kohalikel teenusepakkujatel optsiooniturgude pikaajaline ja põhjalik kogemus, mis tähendab et kui teil peaks tekkima küsimusi, siis suure tõenäosusega ei saa te neilt adekvaatset vastust.

Oleme optsiooniturgudel kaubelnud juba üle 10 aasta ja oskame oma kogemustele tuginedes soovitada järgnevaid maaklereid:

• Interactive Brokers – head hinnad ja kauplemisterminaal ning suur kaubeldavate instrumentide arv;
• MF Global läbi tütarettevõtte – Lind Waldock – MF Global on maailma üks suuremaid maaklereid, ka pitipõhised (pit-trading) lepingud täidetakse tavaliselt ülikiiresti, pakkuda on palju erinevaid kauplemisterminaale, ülihea klienditeenindus;
• ADM Investor Services – teravilja- ja muude põllumajanduse optsioonide ja futuuridega kauplemiseks parim koht. Nende Apex kauplemisterminaal teeb paljudele silmad ette;
• RJO Futures – on RJ O’Brieni tütarettevõte, mis on maailma üks vanemaid optsiooni- ja futuurimaaklereid, nendelt saab eriti head teenust pitipõhisel kauplemisel, kauplemisterminaal on lollikindel.

Algajal soovitaks esialgu pöörduda Interactive Brokersi juurde. Seal saab konto avatud juba 10 000 USA dollariga, mujal nõutakse natuke enam kui tahate paremaid teenustasusid.

Need, kes elavad vaid eestikeelses maailmas, neil soovitaks lugeda igapäevaseid turukommentaare Spada Capitali kodulehel. Tuleb kindlasti kasuks.

Optsioonikauplemine on äärmiselt tõsine töö, kuna turud on lahti reeglina 24 tundi päevas ja hinnad on pidevas liikumises. Meie kaupleme optsioone ja futuure oma põhitööna. Algus on kõigile raske, kuid väsimatud hinged saavad kindlasti pikemas perspektiivis hästi tasustatud.